Arhiiv: 24. dets. 2011

24
dets.
11

Tarvas ja kogu detsember …

Eile mängisime siis oma viimase mängu sellel kalendriaastal, vastaseks Rakvere Tarvas. Olime siis Tarvaga enne eilset mängu sellel hooajal 3 x mänginud ja kaotanud kõik napilt. Tunnistan, et läksime eilsele mängule päris suurte lootustega, aga … vastu tuli võtta kaotus ja ikka kohe väga kindel kaotus. Rakvere tegi eile väga hea mängu, “kägistasid” meid kohe esimesel veerandajal ära ja ega mänguks ei läinudki. Terve eilne päev oli natukene imelik, palju asju oli nn rutiinist väljas, mis tipnes sellega, et vahetult enne mängu selgus, et Andre Pärna mänguvorm on kadunud … Eks kohal viibijad nägid ise ja v-o ka tähelepanelikud on-line ülekande jälgijad nägid, et Andre mängis eile numbri all 11 ja seljapeal nimi Põldoja 🙂 Loodetavasti ilmub õige vorm ikka välja. Eks ma võin siin välja mõelda igasugu põhjuseid ja põhjendusi kaotuseks, aga tegelikult me kaotasime ikka väljakul. Sellest sai ka palju enne mängu räägitud, et Tarvase põhiviisik + 2-3 vahetusmängijat on ikka päris kõrgeklassiga mängumehed ja kui me laseme neil nn hoo sisse saada, ega siis neid pidurdada kerge ei ole. Tarva väga suureks plussiks on ka see, et praktiliselt kõik mängijad (va Cipruss) on võimelisd viskama väga kõrge protsendiga 3-punkti viskeid. Võtmeküsimus eilses mängus oligi 1-1 kaitsemäng, me ei saanud sellega hakkama, pidevalt tekkisid ülekaalu olukorrad, pidevalt jäime hiljaks ning nagu ma ütlesin Delfile antud intervjuus – me üritasime kustutada tuld. Me ei oleks tohtinud lasta tulel tekkida. Ideaalis peaks kaitses ikka nii mängima, et meie sunnime neid rünnakul tegema asju, mida nemad teha ei taha, aga eile oli vastupidi – nad said kohe oma mängu käima, tabasid hästi nii lähedalt, kui kaugelt, hoidsid teravust ja olid väga enesekindlad. Ma usun, et enamus treenereid nõuavad nii mängu alguses, kui ka veerandaegade alguses, et tuleb/võib teha 4 viga, aga vastasel ei tohi lasta kergeid korve visata. Kuidas siis eilne mäng algas? Kõik meie esimesed 4 viga olid tehtud viskele minnes ja see oli esimene signaal, et me ei olnud päris 100% selleks mänguks valmis.  Me ei kehtestanud ennast ja vastane kasutas selle ideaalselt ära. Eraldi tahaks välja tuua “vanameister” Valmo Kriisa, tema oli minu arvates Tarva hea mängu alus, ma ei mäletagi millal ma viimati nägin teda nii “näljaselt” mängu alustamas ja eks tema oli ikka põhisüüdlane, kes meie kaitsemängu ikka päris pilbasteks lõhkus. Positiivse küljena tahaks välja tuua seda, et vaatamata sellele, et jäime kohe taha, ei andnud me alla ja üritasime lõpuni. Tarvas oli seekord parem ja sai igati teenitud võidu.

Detsember oli meie jaoks üldse väga raske kuu, 22 päevaga 8 mängu, millest siis võitsime 4 ja kaotasime 4. Oli ilusaid mänge ja oli koledaid mänge. Mis mind murelikuks teeb on see, et nendest 4-st kaotusest 3 kaotasime ikka kindlalt ja ei suutnud “hambaid” näidata. Meelde jäävad võidud Balti liiga raames Valmiera ja Turiba üle ning legendaarne mäng Tartu Ülikooliga. Just ebastabiilsus oleks parim sõna iseloomustamaks meie mängu detsembris. Mis siis võis põhjustada selle kõikumise? Peamiseks põhjuseks pean ma ise just nn rutiini ja stabiilsuse kadumise treening protsessis. Meid segasid erinevad põhjused, oli tõsiseid probleeme/muresi mängijate isiklikus elus, paljudel mängijatel olid pisivigastused, mis ei lasknud 100% treeningutele pühenduda ning ka nn väline “müra”. Eks need kõik asjad olid/on ja jäävad ka tulevikus meid saatma ning me peame just õppima kõik koos nende asjadega elama ja arenema. Kui me hooaega alustasime, siis ei olnud meil mitte mingit survet, kui võidame – on hästi ja kui kaotame  – pole hullu, siis detsembris tekkis juba kohustus võita ja see on ikka väga teistsugune olukord just eelkõige mängijate jaoks. Tekkisid pinged ja kohustused, tundus, et just psühholoogiliselt ei pidanud me vastu. Aga eks need kõik asjad kuuluvad selle protsessi ja tõeliseks mängijaks kasvamise juurde. Me oleme noor meeskond, enamus mängijaid on noored ning eks me kõik peame need head ja halvad asjad oma nahal ära kogema, et areneda ja tõusta uutele kõrgustele.

Kui nüüd vaadata asja sportliku poolt, siis peaks kõigile selge ja arusaadav olema, et mitte ükski võistkond ei suuda kõik 7-8 kuud olla nn tippvormis. Paratamatult tuleb ette kõikumisi ja nn ärakukkumisi. Kui tuua näiteid siit Eestist, siis juba sellel hooajal on olnud selgeid ärakukkumisi nii BC Kalev/Cramol, TÜ-l, kui ka TTÜ-l. Eks siin ole nüüd treeneritel suur roll, et neid ärakukkumisi ei tuleks liiga tihti, ärakukkumised ei oleks liiga sügavad ja et see nn vormilangus ei kujuneks liiga pikaks. Me alustasime hooajaks ettevalmistust augustis, nooremate meestega isegi juba juunis ning kui kogu see protsess said käivitatud oli mulle juba selge, et nn esimene ja loodevasti viimane ärakukkumine tuleb enne aastavahetust ehk see oli mingil määral prognoositav. Täna on nüüd oluline oma energiavarud taastada, säde peab silmisse tagasi tulema ning eelkõige soov ja tahe edasi areneda. Me peame hakkama uuesti nautima nii raskeid treeninguid, kui mänge. Inimene areneb ja teeb ikka häid tulemusi/esitusi, siis kui ta naudib seda mida ta teeb. Asi kippus meil vahepeal liiga tööks minema ja nauding kippus kaduma. Nüüd on aeg, kus tuleb pisivigastused välja ravida, isiklikud elud korda sättida, välistel teguritel ei tohi lasta ennast mõjutada ja treening rutiin taastada ning ma luban, et uuel aastal oleme veel tugevamad ja paremad. Järgmine mäng on meil 07.01.2012 Raplas, kui võõrustame, kell 17.00 KK Pärnut.

Lõpetuseks tahaks soovida häid ja rahulike jõule mängijatele, kogu staffile ning kõigile fannidele, kes on olnud meiega nii headel, kui halbadel päevadel.  Ärge lollusi tehke, mida hiljem kahetsema peaks … 🙂

Advertisements
18
dets.
11

Kaks mängu, kaks täiesti erinevat mängu …

Tegelikult ma olin seda “litakat” juba päris mitu nädalat oodanud 🙂 Jutt käib siis reedesest mängust TTÜ-ga, kus meid löödi ikka totaalselt nokauti. Kuigi ma vihkan kaotusi, siis otseselt ei ole mul kaotuste vastu mitte midagi, aga kaotustel ja kaotustel on ikka väga suur vahe. Me olime ikka totaalsed “eided”! Eks me olime sellise mängu piiri peal juba tükk aega ka kõndinud. See millega me reedel aga hakkama saime oli piinlik ja esimese asjana tahaks fännidelt vabandust paluda ning loodetavasti selliseid esitusi te meie poolt enam nägema ei pea. Ma ei taha öelda, et me enam ei kaota, aga teen kõik enesest sõltuva, et just selliseid kaotusi rohkem ei tuleks. Mis siis juhtus reedel? Ma ei arva, et peaks nüüd kõik mängijad kokku kutusma, nad läbi sõimama, a`la trahve tegema jne, vaid eelkõige peavad kõik iseendale selgeks tegema, mis valesti läks, kus vead said tehtud ja et enam teistkorda sama “reha” otsa ei astuks. Eks siin võib vabandusi otsida väga tihedast mängude graafikust (see oli meil 27 ametlik mäng see hooaeg) või sellest, et oleme eelkõige iseenda jaoks “lati” jube kõrgele seadnud (võit BC Kalev/Cramo üle) või sellest, et mängijad on võitnud siin erinevaid eriauhindu, mis on seganud konsentreerumast mängudele jne. Need kõik on arusaadavad põhjused, aga need on loomulikud arengu ja protsessi osad, millega peab oskama hakkama saada. Ma ei otsi ega tahagi otsida vabandusi nn välistest asjadest, me ei olnud selleks mänguks lihtsalt valmis. Tuleb tunnistada, et kaks mängu eelset treeningut läksid juba totaalselt p….e, üks tuli lausa poole pealt ära lõpetada ning ma olin ise üsna kindel juba enne mängu, et head nahka siit ei tule. Meie mäng oli ümmargune, pehme, puudus igasugune agressiivsus ja seda nii kaitses, kui rünnakul. Võitis õige meeskond ja teenitult. Ega see tagantjärgi targutamine ja nutmine ei vii kuhugi, aga sellest mängust on vaja õiged järeldused teha. Ma ei ole saanud seda mängu veel nn tagantjärgi video pealt üle vaadata, teen seda esimesel võimalusel ja kindlasti vaatame seda mängu ka koos meeskonnaga. Tahan kuulda ka mängijate arvamust ja mõtteid ning üheskoos leida vastuseid küsimustele, miks nii läks ja mida tuleks teha, et enam nii ei läheks. Oluline on, et me asjadest ühtemoodi arusaaksime.

Enne eilset mängu Valgaga oli mul vaja kõigepealt leida vastus küsimusele, kas enne mängu mängijatele tuletada meelde reedest mängu TTÜ-ga või mitte. Kas a`la sõimata nad läbi enne mängu või teha nägu, et mitte midagi pole olnud. Ma otsustasin teise kasuks. Ma eeldasin, et kõik olid arusaanud ja teinud õiged järeldused reedesest mängust. Me keskendusime Valgale ja tagantjärgi võib öelda, et see õnnestus ja ma olen rahul, et ma just sellise otsuse ning valiku tegin. Ausalt öeldes, ma pelgasin kõvasti Valgat, neil nüüd väga lugupeetud ja kõrge klassiga treener Lätist ning kindlasti nende mäng muutub siin hooaja jooksul paremaks. Teine probleem/mure oli ka see, et ei olnud näinud video pealt ühtegi Valga mängu uue treeneriga ja ei ole ka näinud meie enda esimest mängu Valgaga. Lihtsalt teadmiseks, et kõik Eesti ML-ga võistkonnad peavad oma kodumängud vist 72 tunni jooksul üleslaadima serverisse, kust on võimalik neid allalaadida ja vaadata, aga Valga võistkond ei ole seda millegi pärast teinud. Räägitakse, et Valgas ei pidavat piisavalt head interneti ühendust olema … 🙂 Ühesõnaga mul puudus reaalne ülevaade, kuidas Valga mäng on muutunud või kas on üldse muutunud. Aga mängijad on neil samad ja seega ülevaade mängijate võimetest ning oskustest oli olemas. Ma ei hakkakski, siin mängu käiku ümberjutustama, aga pilt võrreldes eelmise päevaga oli totaalselt teine. Mängu esimesest minutist oldi nn mängus sees, keskendumine ja soov tõestada oli maksimaalne. Ma arvan, et kui eilne mäng võtta tervikuna, siis oli see kindlasti meie üks parimaid mänge sellel hooaeg. Kõik, kes väljakul käisid andsid endast parima ja eelkõige tahaks kiita Madis Pärna, kes tegi kindalsti selle hooaja parima mängu. Ning loomulikult eriline tänu ka publikule ja fännidele, uskumatult mõnus on ikka Raplas mängida. Eks see ole ka üks suur mõtlemise koht meile, kodumängudes me oleme leidnud selle rütmi ja energia, kuidas aga saavutada just vaimselt sarnane olukord ka nn võõral väljakul mängides.

Sellel kalendri aastal on jäänud meil siis veel üks mäng. Järgmisel reedel (23.12) kohtume Rakveres Tarvasega. Me oleme nendega sellel hooajal mänginud kolm korda. Üks sõpruskohtumine, karika veerandfinaal ja meistrivõistluste raames ning oleme kõik mängud väga napilt kaotanud. Oleks vist aeg nüüd …. 🙂

14
dets.
11

Inimene on oma harjumuste ohver (ori)

Alles mõned päevad tagasi saime lugeda lehest kuidas Aivar Kuusmaa ei ole rahul BC Kalev/Cramo mängijate suhtumisega treeningutesse, lähenemas on esimesed noortekoondiste mängud (jaanuari alguses Tallinnas BSBC 2012) ning tuleb tunnistada, et ka meil Piimameister Otto-s tuleb üsna tihti selle teemalisi jutuajamisi pidada. Inimesed k a korvpallurid on tegelikult oma olemuselt laisad, neid tuleb “piitsutada”, neilt tuleb nõuda ja seda praktiliselt iga päev. Eks palju asju jääb konkurentsi taha, lihtsalt ei ole piisavalt palju häid ja motiveeritud mängijaid, kes oleks valmis üksteisel “kõri läbi närima”, ei ole  “näljaseid” noori, kes tahaks igal võimalikul hetkel nn vanakesele kohta kätte näidata, ollakse leppinud oma positsiooniga võistkonnas ning üsna tihti rahuldutakse sellega, et ollakse saadud meistriliiga võiskonna pingile ja treeningutele. Kahju. Minu üks suurimaid unistusi treenerina on see, et saaksin juhendada võistkonda, kus on 20 mängijat, kes kõik tahavad 12-ne hulka saada, kus kõik tahavad mänguminuteid saada ja kus kõik tahavad a`la põhiviisikusse saada. Käib võitlus nn elu ja surma peale 🙂

Nagu ma siin pealkirjas ütlesin – inimene on oma (halbade) harjumuste ohver. Enamus harjumusi kujunevad inimestel välja kodust ja kui rääkida eraldi korvpalluritest, siis just trennist ning eriti oluline on just nn korvpalluriks kasvamise periood ehk noorteklassidest. Ma arvan, et olen üks õnnelikumaid treenereid, kuna mul on võimalus paralleelselt treenida meeste võistkonda, noortekoondisi ja ka noori – arenemis järgus korvpallureid. Mul on selge pilt ees, millisieid oskusi, psüühilisi võimeid, rutiini taluvust ja ka pingetaluvust peab omama üks mängija, kui ta tahab seda mängu kõrgemal tasemel mängida. Mis on siis suurim probleem ja seda just meestega ning noortkoondistega? Harjumuste muutmine, selgitamine ja ka vahel nn leppimine, et ei suudagi midagi teha. Nii nagu sa teed trenni, nii sa ka mängid. Ei ole olemas mängijat, kes trenni teeks ühtemoodi ja mängus mängib teistmoodi ehk siis kõik hakkab treeningust. Julgen väita, et suur enamus mängijaid ei ole harjunud trennis igapäevaselt pingutama, konsentreeruma, asju korralikult tegema ja ei ole ka harjunud treenerit kuulama. Harjutusi tehakse nn möödaminnes. Üsna tihti tuleb igat harjutust mitu korda rääkida ja seletada. Seda kõike tuleks hakata nõudma juba noorteklassidest, kui laps kasvab ja areneb, et tal tekiks harjumus asju korralikult ning korrektselt teha. Treener vastutab. Enamus probleeme treenerite ja mängijate vahel tuleb just sellest, et mängijad ei anna endast parimat, ei tee harjutusi korralikult. Korvpalli saab nii rünnakul, kui ka kaitses mängida sadat erinevat moodi, aga teatud põhimõtted on ja jäävad. Ei ole vaja minna mängule, kas võitma või kaotama, mängule peab minema teadmisega, et annan endast parima ja teen kõik, mis suudan. Üks suuremaid probleeme just noortekoondistes on see, et sinna tulevad poisid, kes on harjunud oma koduklubi eest mängima 38-40 minutit. Nad on nagu “diisel mootoriga” autod, kes “tiksuvad” väljakul. Neil puudub harjumus kaitses pingutada, rünnakule joosta kiiresti, nad on pidevalt säästureziimil, sest nad teavad, et nad peavad kestma mängu lõpuni. Eks siin ole põhjuseid mitmeid, aga peamine on see, et juba varakult ja kohe on vaja võitma hakata. Pigem mõtlevad treenerid selle peale, kuidas rahuldada enda egot ja võita, kui poisi/mängija arengu peale. Täpselt sama probleem on ka mängu taktikalise poolega, kus sarnaselt nn füüsilise poolega (jooksmine, pingutamine, endast kõige andmine) tekitatakse nn halbu harjumusi. Treener peaks suutma vaadata asja pika perspektiiviga ja lähtuma eelkõige sellest, kuidas see mängija tulevikus peaks hakama saama. Ma ütlen ikka, et korvpalluri karjäär peaks algama pärast A-vanuseklassi, mitte lõppema nagu kahjuks see läheb väga suurel enamusel. Väga hea oleks, kui kõigil Eesti ML-ga klubidel oleksid ka reaalselt tegutsevad noortegrupid, nagu seda on Tartul, Pärnul, Rapla, Kalev/Cramol jne. See võtaks maha pinged nn igahinna eest noorte eestikatel medaleid võita. Nad tegutseksid ja töötaksid eelkõige selle nimel, et nende esindusvõistkonda oleks tagatud pidev järelkasv. Meie (Eesti) tugevust näitab ikka see, kui head me oleme rahvuskoondiste tasemel ja eriti täiskasvanute hulgas. Lisaks me kipume liiga kärsitud olema, me tahame resultaati kohe ja praegu, aastaid on vaja tööd teha enne, kui tulemusi nägema hakkame, me kipume liiga vara hakama mängima noorteklassides nn meestemängu. Individuaalsete oskustega ja võimetega on vaja tööd teha, mitte iga kuu võta kasutusele uued ja uued taktikalised nõksud.

Ma alustasin oma jutu sellega, et inimene on harjumuste ohver ja ka lõpetan sellega. Eks me peame kõik rohkem ja ka mina siin Raplas vaeva nägema selle nimel, et meil oleks tulevikus rohkem kvaliteetseid mängijaid. Mängijaid, kes on harjunud pingutama, harjunud treenima korrektselt, harjunud kuulama treenerid ja ka harjunud treeneri käske täitma. Distsipliin on kõige alus. Kõik algab treeningust.

See oli vist aasta 2000, kui Eesti meeste koondis mängis Saksamaal sõpruskohtumist Saksamaaga. Käis mängu kolmas veerandaeg ja sakslased juhtisid mingi 30 punktiga. Sakslased ründasid, kaotasid palli ja pall hakkas veerema audi poole. Üheksa meest seisid paigal ja vaatasid palli veeremist. Üks mees aga jooksis palli päästma, kukkus auti ja sai haiget …. selle mehe nimi oli Dirk Nowitzky, sest tal on HARJUMUS sedasI reageerida, olenemata, mis seis tablool on ja oli.

12
dets.
11

Uuel nädalal uue hooga (Pärnu eri)

Ohh, tulemas on siis päris hullumeelne nädal. Viie päevaga kolm mängu, millest õnneks kaks on Raplas ja üks Tallinnas. Õnneks ei pea kuskile kaugele sõitma 🙂

Teisipäeval, kell 19.00 võõrustame Raplas KK Pärnu võistkonda. Pärnu võistkonnal on alati olnud eriline koht minu südames ja hoian neile kõvasti pöialt. Pärnu oli siis võistkond, kes mulle pakkus ja andis suurepärase võimaluse saada oma esimesed kogemused ML-ga treenerina. See oli väga huvitav, raske ja hindamatuid kogemusi pakkunud aeg. Eriline lugupidamine ja tänu Mait Käbinile. Teine põhjus, miks mulle ka täna Pärnu võistkond väga sümpatiseerib on see, et nad pakuvad/annavad võimalust mängida ja kogemusi saada omadel kasvandikel ning ei ole oma tiimi võtnud odavaid välismaalasi. KK Pärnu on üks väheseid Eesti korvpalli klubisi, kus ka reaalselt töötatakse noortega ja nad on andnud/ettevalmistanud pidevalt mängijaid Eesti noortekoondistele. Kolmandaks – kõik, kes seal täna mängivad on olnud kas suuremal või vähemal määral ka minu õpilased, kas siis Pärnu aegadest või siis läbi noortekoondiste. Ikka ju tunned huvi ja jälgid nende arengut ning natukene ka muretsed 🙂 Ma tean, et neil ei ole seal lihtne, aga müts maha vendade Käbinite eest – mehed teevad ja ajavad õiget asja. KK Pärnu on vist kuuendat aastat Eesti ML-s, neil on ja on olnud väga oluline roll meie korvpalli maastikul ja ma siiralt loodan, et nad suudaksid lähiaastatel oma kohta veel rohkem tõestada ning teha ka järgmise sammu. Minu nägemuse järgi on siin kaks võimalust, kas üritada nn võistkonnana astuda järgmisele tasemele ehk siis sekkuda reaalselt Eestis medalimängudesse, mängida Balti liigat jne või kasvatada 2-3 uut mängumeest. Tänaseks on ju KK Pärnu ridadest nn Eesti meeste koondise piirimaile tõusnud Toomas Raadik ja ka miks mitte Rannar Raap. Kõige hullem, mis võib juhtuda on see, mis minu arvates on juhtunud Valgaga. Uusi noori peale ei tule, lisa finantse ei leita ning tammutakse kohapeal. Loodetavasti seda ei juhtu ja igal juhul edu ning kõike kõige paremat KK Pärnule.

Teine mäng see nädal on reedel Tallinnas TTÜ-ga. Oleme nendega see hooaeg juba kolm korda mänginud. Võitnud oleme üha ja kaotanud kaks. Mõlemad kaotused on olnud Balti liiga mängus ning seni ainus võit siis on tulnud siis Eesti MV-l. See oli see legendaarne mäng Raplas, kus me võitsime teisel lisaajal. Ma usun, et ka see kord tuleb selline päris ettearvamatu ja kompromissitu heitlus.

Kolmas mäng sellel nädalal on laupäeval Raplas Valgaga. Valgaga oleme see hooaeg korra kohtunud ja saime väga-väga raske võidu. See oli järgmine mäng, kui me olime võitnud BC Kalev/Cramot. Eks seal olid motivatsiooni probleemid ja igasugu muud segavad faktorid, mis eelkõige olid põhjustatud eelnevast mängust, aga mis kõige tähtsam saime võidu kätte. Parem kole võit, kui ilus kaotus! Valga ei ole lihtne vastane, kaks päris korraliku välismaalast, üli kogenud Ando Tagamets, Veljo Vares, Anti Vasar pluss mõned päris huvitavad noorema generatsiooni mängijad. Nüüd on neil ka kogenud ja väga hea treener Lätist ning nagu ma olen kuulnud otsivad nad ka lisajõudu korvialla. Ühesõnaga tulemas on väga raske mäng.

Tuleb huvitav ja raske nädal ning loodetvasti on kõik fännis saalis meid ikka toetamas!

10
dets.
11

Piimameister Otto/Rapla – Turiba 70:62

No nii, oli ühed toredad päevad. Saime ka teise kätte! Ausalt öeldes enne mänge ise vaikselt lootsin, et ühe võidu võiks (loe:peaks) võtta, aga saime mõlemad! Õnneks Ringmetsa trauma osutus kergemaks ja ta sai mängida, Rait-Riivo Laane oli ka kohal ja valmis, aga füsioga rääkides otsustasime, et laseme tal veel puhata ning ennast korralkult terveks ravida. Raidule sai veel naljaviluks öeldud, et ega meil vist sind enam vaja ei lähe, saime sinutagi hakkama ja veel paremini 🙂 See oli nali, Rait on meie jaoks asendamatu mängumees, kuigi öeldakse, et asendamatuid ei ole. Nii pühendunud, treenitavat ja korraliku mängumeest tuleb tikutulega taga otsida, kui on Rait ja ta ju veel 18 aastane.

Mäng ise oli suht sarnane eelmise päeva mängule, kumbki võistkond suurt edu ei suutnud saavutada ja käis 40 minutit üks suur punnitamine. Turiba ja Valmiera olid ikka täiesti erinevad võistkonnad. Sisimas kartsin seda Turibat isegi rohkem, kuigi Valmiera on minu silmis selgelt kvaliteetsem võistkond. Turibale tuleb ka au anda, sest nad jõudsid saali alles 40 minutit enne mängu. Ma ei tea, kas ilmastiku tingimused tegid oma töö, aga igaljuhul suutsid nad suhteliselt lühikese ajaga keskenduda mängule ning tegid meie elu ikka päris keeruliseks. Igaljuhul toredad mängupäevad olid ja mis kõige tähtsam, saime kaks võitu ning säilitasime ka lootuse veel alagrupist edasi saada. Eks see ülesanne raske ole (peame vist võitma mõlemad mängud Leedus), aga igal juhul üritame ja anname endast parima. Nüüd saame ainult kiruda ja ennast süüdistada, et mõlemad mängud TTÜ-le kaotanud oleme Balti liigas … 😦

Ja kahjuks puhata ei saa, täna juba kaks mängu A-klassi esiliigas ja homme kaks mängu B-klassi poistega, mis õnneks on Raplas.

09
dets.
11

Piimameister/Otto Rapla – Valmiera 62:54

Võitsime! Ja see on kõige tähtsam, sest võita on alati tore ning lõpuks saime “silma pähe” ka Balti liigas. Ikka päris mage oleks lõpetada Balti liiga hooaeg ilma ühegi võiduta, kuigi meil on veel jäänud kolm mängu põhiturniiril. Eks reaalselt hinnates oligi meil siin Raplas nn viimased võimalused võidud võtta. Täna on vaja ka Turibalt “skalp” võtta. Kaks viimast Balti liiga põhiturniiri mängu on jaanuaris Leedus, kus on juba väga keeruline, sest Vilnius on täna meile veel vist natukene liiga tugev vastane ja Panevezis on viimastel andmetel täiendanud oma ridu kolme Kaunase Zalgirisest nn “üle” jäänud mängijaga.

Esimest korda siis sellel hooajal pidime hakkama saama ilma oma põhimängujuhita Rait-Riivo Laaneta. Tõsise spordimehena oli ta valmis ka eile mängima, aga see oli minu isiklik otsus, et ta peab ennast korralikult terveks ravima ja ei mängi. Tänase kohta ei oska veel öelda, eks see selgub siin paari lähima tunni jooksul. Ma mäletan veel sellest ajast, kui ise mängisin, et üsna tihti oli selline olukord, kus üks või kaks põhimängijat pidid haiguse või vigastuse tõttu mängust eemale jääma, siis meeskond leidis kuskilt lisajõudu ning motivatsiooni ja tegi väga korraliku mängu. Nii juhtus ka eile. Freddy Talts, kes pidi Raidi puudumisel põhimängujuhi kohta täitma, sai ülesandega väga korralikult hakkama. Eks tal jooksis ka paar korda “juhe” kokku, aga see on loomulik, kuid palli ei kaotanud, hoidis teravust ning kaitses oli väga tubli. Suuresti oli just tema teene, et vastaste ameeriklasest mängujuht, kes meile esimeses mängus kõige rohkem pahandust tegi, nn neutraliseeritud sai.

Üks meie suurimaid muresi sellel hooajal on olnud see, kuidas liituvad mänguga vahetusmängijad. Üldjuhul me oleme alustanud kõiki mänge hästi ja nii ka eile. Hästi oluline on 6,7 ja 8-nda mängija roll. Me kipume kaotama rütmi ja just seda eelkõige rünnakul. Olen proovinud sellel hooajal ka erinevaid variante ja ütleme sellist ideaalset varianti ei olegi leidnud, ikka kuskilt jääb vajaka. Minust targemad ja kogenumad treenerid ütlevad, et kunagi ei tohi alustada mängu viie parima mängijaga, sul peab pingi pealt alati olema võtta 1-2 meest, kes teevad viisiku tugevamaks ja annavad võistkonnale juurde. Pingilt tulemisel on tegelikult ka omad plussid, vastased on juba natukene väsinud, sa näed keda sa võtma pead ja kes sind võtma hakkab, üldjuhul on vastastel juba võistkondlikud vead täis ning lihtne võimalus kohe nn vabaviske joonele pääseda ning resultatiivne olla jne. Ka eile ikkagi tekkis väike tõrge, kaitses saadakse hakkama, aga just rünnakul peaks olema agressiivsem ja just julgem. Kuigi eilne mäng ei olnud ilus (see vist ei ole ka primaarne?), me tegime hea mängu, võitlesime ja mis kõige tähtsam – ei andnud alla, kui kolmandal veerandajal 10 punktiga taha jäime. Tuleb tunnistada, et ka Valmiera päris omas elemendis ei olnud. Ma ei teagi, kas neil see teine ameeriklane on koju saadetud või on tal midagi viga, aga eile teda ei olnud, võib-olla segas neid pikk bussireis, võib-olla segas neid nn tabeliseis, kus Raplal oli 0 võitu, aga ootasin ja eeldasin neil paremat mängu. Eks selles oli oma süü ka meie heal mängul, sest üldjuhul ikka mängitakse nii hästi, kui hästi sul lastakse mängida. Olime võrreldes esimese mänguga väiksed muutused kaitses teinud ja need ka töötasid. Nende liider Ernst Kalve viskas küll omad punktid ära, aga ülejäänud mängijatega saime ikka väga hästi hakkama. Mis rünnakusse puutub, siis täit rahuldust see ei pakkunud, ikka jäime kohati liiga “punnitama” ja pall kippus seisma jääma. Meie rünnak sõltub palju tagamängijates, kuidas tabame 3-punkti viskeid ja emotsioonist. Mängu viimased 8 minutit pakkusid selle eest täieliku rahuldust, suutsime hoida teravust (vastaste 2 põhimängijat kukkusid vigadega välja), tabasime hästi 3-punkti viskeid, millest mõned olid ikka täielikud “hullud”, füüsiliselt kestsime ja mis kõige tähtsam –  emotsioon oli üleval. Eks selliste vastastega mängides kipub ikka nii olema, et mida kauem suudad mängu tasakaalus hoida, sest raskemaks just neil läheb, hakkavad tunnetama pressuret ning üritavad jõuga asja ära vormistada, mis omakorda viib selleni, et distsipliin kaob ning hakatakse lootma vaid individuaalsetele sooritustele. Ühesõnaga, me olime tublid ja mis kõige tähtsam – võitsime. Aga eilsel võidumängul oli ka oma hind. Nimelt Raido Ringmets vigastas kätt, halvimal juhul võib olla isegi kodarluu mõra, aga eks see selgub siin lähitundidel. Väiksemaid ja suuremaid “kolakaid” said ka teised mängijad, aga eks see ole loomulik selle mängu osa.

Täna siis kell 19.00 kõik saali ja omalt poolt teeme kõik, et ka teine võit Balti liigas ära võtta.

08
dets.
11

neljas … Pärn

Enamus asjaga kursis olevad inimesed teavad, et meil on võistkonnas Andre Pärn ja tema kaks venda Madis ja Martin, aga paljud vist ei tea, et meil on team`s ka neljas Pärn … Mikk Pärn. Nimelt ta on meie füsiterapeut, kes on juba aastaid olnud minu abimees ka Eesti U18 koondises ja mul on ääretult heameel, et see hooaeg aitab meid ka ML-s. Mulle meeldivad inimesed, kes jäägitult oma ala fanaatikud ja seda Mikk kindlasti on. Miks ma seda kirjutan? Teamaga seoses olin eile tunnistajaks ühele imelisele vaatepildile. Nimelt eelmisel neljapäeval oli poiste B-klassi karikavõistluste poolfinaal Viimsis. Seal mängus väänas üks minu poisse tõsiselt hüppeliigest ja nii tõsiselt, et ei saanud jalgagi maha panna ning käis kuni eilseni karkudega.  Ma olin ise juures, kui poiss tuli eile Miku juurde karkudega, ma ei tea täpselt mida Mikk temaga tegi, aga asi lõppes sellega, et poiss kõndis sealt ruumist minema kargud kaenlas 🙂 Uskumatu! Igaljuhul suurepärane töö ja lihtsalt tahan rõhutada, et füsioterapeutide roll (meil siis Mikk Pärn) on võistkonnas täpselt sama oluline, kui mängijate, treenerite ja kogu managmenti.




Kategooriad

Advertisements

%d bloggers like this: