Arhiiv: 8. jaan. 2012

08
jaan.
12

BSBC 2012 & KK Pärnu

Loodetavasti on kõigile uus aasta hästi alanud, minule igatahes on 🙂 Jaanuari esimesed päevad on mul juba 4.aastat järjest seotud Eesti U18 koondisega ja BSBC (Läänemere mängud) turniiriga. Müts maha Eesti Korvpalliliidu ees, tegemist on siis väga vajaliku rahvusvahelise korvpalli turniiriga, kus saab oma võimeid ja oskusi võrrelda naabritega. Traditsiooniliselt olid kohal Eesti, Läti, Soome ja Rootsi U16 ja U18 koondised ja seda nii poiste, kui ka tüdrukute. U18 poisid, kelle peatreener ma siis olen, said turniiril 2 võitu ja 1 kaotuse ning kokkuvõttes Soome ja Läti järel 3.koha. Läti ja Rootsiga mängud olid ikka tõsised “thrillerid”, kust meil õnnestus napilt võitudega välja tulla, Soome käest saime aga ikka korraliku “kolaka”. Aga nendest tulemustest oluliselt tähtsam oli see, et sain poisse vaadata, proovida ja hinnata erinevate vastaste vastu ning erinevates situatsioonides. Eks ka poistele oli see uus, huvitav ja ka väga raske kogemus, kuna Eesti A-klassi MV-l sellist kaitset ja tempot ei kohta kahjuks. Igaljuhul turniir tasus ennast täiega ära, sai selge pildi ette 16-st poisist, kellega saab tulevikus arvestada ja kellega mitte, sest lõpp eesmärk on ikka augustis toimuvad EM-ed. Turniiri käigus sai siis proovitud erinevaid viisikuid, erinevaid koosseise, kes kellega rohkem sobib ja kes mitte, kes peab pingele vastu ja kes mitte, kes suudab treenerite ülesandeid täita ja kes mitte. Sai mängitud nn pika viiskuga ja lühikese viisikuga, sai karjutud nende peale 🙂 ja sai vaadata kuidas nad hakkama saavad, kui treenerid väga ei sekku mängu. Peamine eesmärk oli saada pilt ette meie rünnaku potensiaalist, poiste võimest mängida kaitses (just 1-1) ning just võimest ja suutlikusest pingutada ning anda endast väljakul kõik. Ütleks siis kokkuvõtteks, et kõik need eesmärgid said täidetud ja pilt sai päris selgeks. Igal juhul ei ole tegemist lihtsa koondise ja vanusekäiguga, nad ei ole pahad poisid, on rohkem võimekaid ja vähem võimekaid, aga kindlasti 5-6 poisil on võimeid jõuda meeste koondise tasemele. Kui eelnevatel aastatel on mul alati olnud koondises mõned poisid, kellel on reaalne kogemus meeste korvpallist ja meestega treenimisest, siis see aasta selliseid poisse praktiliselt ei ole. See ongi vast suurim mure koht. Väga suur vahe on, kas sa treenid ja mängid oma sugustega või saad igapäevast kogemust endast suuremate ja tugevamatega mängides, enamus poisse mängib küll Eesti meeste I liigat, aga just ML-ga tasemel kogemusi napib. Kahjuks on aga ML ja I liiga vahe päris suur ja seda just kiiruste ning agressiivsuse poole pealt. Need mängud siin turniiril ja ka EM-l meenutavad pigem ikkagi ML-ga taset, kui I liiga. Just olukordade hindamise kiirus, otuste vastuvõtmise kiirus, kas sööta, visata, läbimurda, kaitse agressiivsus, meeskondlik kaitsemäng, kuidas selle vastu mängida, vastaste eksimuste ära kasutamine ja just sundimine neid eksima jne jne … need on suurimad kohad, kus me peame tööd tegema ja arenema. Negatiivse poole pealt üllataski mind just eelkõige see, et poisid ei taha palli sööta omavahel. Sööt on ikka see, mis lõhub vastase kaitse, sunnib neid eksima ja hiljaks jääma. Meie rünnak kippus üsna tihti olema ikkagi selline, kus anti vaid 2-3 söötu, 2-3 mängijat ei saanud järjepidevalt rünnakul palli puutuda ja mis nii viga meie vastu mängida. Otsused olid aeglased ja üritati liiga palju nn individuaalselt ära teha. Selle kohapealt oli hea näide just Soome koondis, sööt käis nagu meeste võistkonnal ja meil oli nende vastu ikka väga ja väga raske. Kohati tundus mulle, et poisid ei sööda omavahel selle pärast, et nad juba teavad, et kui palli ära annan, siis seda tagasi enam nii kui nii ei saa. Sellist tunnet ei tohi olla ja tekkida. Teine mure koht oli nn enda tühjaks mängimine ja endast kõige andmine. Ma olin valmis selleks ja see oli ka koht, kus me turniiri käigus kõvasti arenesime. Väga paljud ei oska, ei ole harjunud ja ka ei taha endast väljakul kõike anda, nad on harjunud nn “tiksuma” enamuse ajast. Ei ole häbi asi ära väsida ja vahetust paluda. Pingile puhkama tulemine peaks olema preemia hea töö eest väljakul. Kolmas ja viimane suurem mure koht on treenerite ülesannete täitmine väljakul. Paljud poisid, kas ei pane tähele, mida treenerid räägivad või ei suuda nad ikkagi mõelda selle tempo, agressiivsuse ja väsimuse pealt, aga see on koht, kust tuleb kinni hoida. Vähemalt üritada. Päris tihti oli olukordi, kus tuli mängijale 3 x järjest öelda, et me käime vastasele ülevälja peale … Üks asi veel. Julgust oleks vaja juurde ja seda nii kaitses, kui ka rünnakul. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et igati vajalik turniir, poisid olid tublid ja treeneritele said asjad palju selgemaks. Järgmine koondise kogunemine peaks olema märtsis, kooli vaheajal. Sinna kutsume enamus praegugi kohal olnud poisse ja kindlasti ka uusi nägusi, et siis lõplikult välja selekteerida 15-16 poissi, kellega suvel alustame ettevalmistust EM-ks.

Eile oli siis ka juba esimene ML-ga mäng. Vastane KK Pärnu, kellega olime siis enne eilset see hooaeg juba 2 x mänginud. Kui mõlemad eelnevad mängud olid olnud rasked, siis eile pääsesime kergemalt, võib vist öelda, et isegi kergelt lausa 🙂 Ma ei ütlekski, et Pärnu kehvasti mängis või et nad ei oleks üritanud, aga meil tuli kõik välja. Esimesest minutist olime mängus sees, meil õnnestus pea kõik ja kui me ikka nii mängime, siis siin Raplas on meie vastu kõigil raske. Eks siin vahepeal sai ka korralikult treenitud, sai ka füüsiliselt puhatud ja eelkõige psühholoogiliselt puhatud. Poisid oli väga tublid.

Järgmisel nädalal (reede ja laupäev) ootab meid ees siis raske Leedu reis. Viimased kaks Balti liiga mängu Vilniuses ja Panevezises. Kuigi meil on teoreetiliselt olemas ka võimalus nn edasi pääseda, siis jäädes realistiks saab see olema väga ja väga raske ülesanne. Me peaksime võitma mõlemad mängud 🙂 Igaljuhul me lähme võitma ja eks siis näeb, mis siis saab või ei saa.

Advertisements
01
jaan.
12

Head uut aastat ja U18 koondis

Head uut aastat kõigile keda tunnen ja keda ei tunne! Eelkõige aga tahaks edukat uut aastat soovida kõigile, kes on seotud korvpalliga ja hoiavad korvpallile pöialt! 2012 on tulemas väga huvitav ja mõnes mõttes ka suur tõestamise aasta. Meeste ja naiste koondistel on võimalus mängida absoluutsesse Euroopa tippu kuuluvate võistkondadega ja võrrelda oma võimeid/oskusi nendega ning mida paremat saavad fännid tahta, kui näha oma silmaga Serbia, Montenegro ja Iisraeli koondisi Eestis mängimas. Loodetavasti anname neile väärilise lahingu ja miks mitte ka võita neid! Lisaks muidugi Eesti poiste U20 koondis, kes siis eelmisel suvel tagas omale koha selleks aastaks kõrgemas seltskonnas ehk siis A-divisjonis. Ega neil seal lihtne ei saa olema, alagrupp on tõsine (Venemaa, Kreeka, Ukraina), aga samas ka mitte midagi üleloomuliku. Ülejäänud Eesti noorte koondised mängivad endiselt B-divisjonis ning loodame, et keegi neist üllatab ja tõuseb järgmiseks hooajaks A-divisjoni. Tüdrukute U16 vanusegrupi B-divisjoni EM toimub Tallinnas ning kõigil on suurepärane võimalus oma silmaga näha, mis tasemel selle vanuse tüdrukud mängivad. Ühesõnaga tuleb põnev aasta ja eks me kõik, kes korvpalliga seotud on, peame andma endast parima, et järgmisel aastal oleks uhkusega midagi mäletada ja meenutada.

Mina isiklikult olen siis juba neljandat aastavahetust järjest seotud Eesti poiste U18 koondisega. Aasta viimastel päevadel teeme väikese 3-4 päevase laagri ja uus aasta hakkab kohe rahvusvahelise korvpalli turniiriga BSBC 2012.  Juba traditsiooniliselt osalevad seal nelja riigi – Eesti, Soome, Rootsi ja Läti U16 ja U18 koondised. Mängud toimuvad 3-5.jaanuarini Audentese Spordihoones ja seda nii poistele, kui ka tüdrukutele. Sellel aastal on väikesed muutused ka treenerite pingil, minu uuteks abimeesteks on Rait Käbin ja Olari Narits, mõlemad on hakkajad noored treenerid ning kindlasti ootab neid ees korralik ning edukas karjäär treeneritena. Mina isiklikult olen väga õnnelik ja rahul, et nad nõustusid tulema mulle appi. Nende nelja aasta jooksul pole kunagi olnud minu jaoks eraldi eesmärk see turniir võita, loomulikult me läheme igat mängu võitma ja endast parimat andma, aga peamiseks eesmärgiks on ikka saada nn ülevaade teatud poistest, mis seisus me oleme võrreldes naabritega, mis on meie suurimad puudused ja plussid, kellega saab ja kellega ei saa arvestada suvel toimuval EM-l ning anda kõigile poistele võimalus ennast näidata nn rahvusvahelises korvpallis. Seekord kutsusime laagrisse 17 poissi, kellest kohale jõudis 16, kahjuks KK Hito poiss Georg Tambre ei ole taastunud täielikult kopsupõletikust ning peab seekordsetest mängudest eemale jääma. Tahaksi kohe siin ära öelda, et need 16-17 poissi see ei ole lõplik valik, kindlasti mõned poisid “kukuvad” nn välja ja kindlasti tahan kevadisel koolivaheajal veel väga paljusi poisse nn testida. Ehk siis kõik poisid, kes on sündinud vanuses 1994-95 ja mängivad korvpalli, ärge heitke meelt, tehke trenni ja kõigil on veel võimalus. Mis mulje siis selle aasta U18 koondis jättis mulle esimeste treeningute järgi? Koondisega töötamine on ikka väga erinev sellega, mis me (treenerid) teeme igapäevaselt koduklubides, kus me saame mängijaid aastate jooksul õpetada ja ka harjuda nendega. Koondisesse kogunevad väga erineva tausta, oskuste, võimete, kogemuste ja teoreetilise ettevalmistusega poisid ning mis v-o on just kõige raskem – erinevate nõudmistega harjunud poisid. Seega tuleb suhteliselt lühikese ajaga leida nn ühine keel nii rünnakul, kaitses ja ka treeningutes väga erinevate oskuste ja harjumustega poistega. See ongi kõige raskem 🙂 Osadel poistel on juba meeste korvpalli kogemus, osad poisid ei ole veel 3 aastatki korvpalli mänginud, rääkimata siis mingitest kogemustest ja oskustest. Eks ka neil on raske, uued treenerid, uued nõudmised, pinged ja konkurents ning see kõik kokku teeb olukorra kohati päris närviliseks, aga samas ka väga huvitavaks. Terad eralduvad sõkaldest päris kiiresti. Ega ka selle aasta koondis ei ole oluliselt erinev eelmistest, ka sellel aastal on päris palju huvitavaid poisse ja usun, et päris paljudel on reaalne võimalus ka jõuda meeste korvpalli ning miks ka mitte Eesti meeste rahvuskoondise tasemele. Aga tööd on vaja kõigil endaga teha meeletult. Kui nüüd reaalselt vaadata neid poisse, siis juba traditsiooniliselt on ka selle koondise kõige nõrgemaks kohaks korvialune tsoon. Pikki poisse on vähe ja nn kehasi pole üldse. Kõik pikemad poisid on veel lisaks aasta nooremad ehk siis sündinud 1995 aastal. Tagaliin ja ääremängijad on täiesti arvestataval tasemel ning selle pärast ma ei muretse. Ma olen koguaeg öelnud, et ilma pikkadeta saab mängida korvpalli, aga ilma lühikesteta ei saa! Nii et ega siin midagi viriseda ei ole, Eesti on kahjuks väga väike ja valik ei ole sama suur kui näiteks Leedus või Hispaania ning tuleb lihtsalt mängida nendega, kes on. Kui veel kaks nn suurimat mure kohta välja tuua, siis esiteks individuaalne kaitsemäng, mis ei ole kahjuks väga hea ja nn liidri puudumine. Eelnevates koondistes on mul alati olnud 1-2 poissi, kes on selgelt seda rolli kandnud nii väljakul kui ka väljaspool väljakut, seekord ei ole veel sellist persooni esile tõusnud. Loodetavasti just mängud näitavad ja täidavad selle tühimiku. Vaatamata kõigele on mul poistele jagada vaid häid sõnu, trenni tegid korralikult ning mis kõige tähtsam, silmad säravad ning on nõus vaeva nägema oma eesmärkide saavutamiseks. Homme saame uuesti kokku, teeme kaks trenni ja siis juba turniir.

Veelkord, head uut aastat kõigile ja kohtume 03.-05.01.2012 Audentese Spordihoones.




Kategooriad

Advertisements

%d bloggers like this: