02
märts
12

Mängijatest, võistkonna komplekteerimisest ja ka natukene Raplast

Paar aastat tagasi, kui hakkasime mõtlema ja ka teostama ideed, et Rapla võiks taaskord olla esindatud oma võistkonnaga Eesti ML-s oli meile selge, et see projekt ei saa olla ainult nn Rapla keskne. Rapla ja ka kogu maakond on piisavalt väike, et siit ei leia piisavalt finantse, et võistkonda üleval pidada ning täpselt sama puudutab ka mängijaid. Tahes tahtmata peame mõlemas valdkonnas tegutsema nn laiemalt ehk kaasama erinevaid firmasi ja mängijaid üle Eesti. Eks siin ole tegelikult kaks varianti, loomulikult me võiksime ka mängida ainult Rapla poistega ja olla finantseeritud ainult Rapla firmadest, aga sellisel juhul ma olen üsna kindel, et praegusel hetkel peaksime muretsema selle pärast, kas peame kevadel ülemineku mänge mängima või ei peaks. Kui aga tahame olla konkurentsi võimelised, siis mulle tundub, et Rapla jääb natukene väikseks ja peame töötama laiemal rindel. Mõtte koht ja valikute koht?

Viimastel päevadel on suurt tähelepanu saanud fakt, et Rapla registreeris omale 3 uut mängijat: Rauno Nurgeri, Martin Jurtomi ja Sebastian Schüszleri, kes keegi ei ole Raplast ja ega neil vist ei ole ka mingit seost Raplaga. Mulle tundub, et kõige suuremad kisajad ja “kritiseerijad” tulevad just Raplast. Kõik korvpalli huvilised peaksid teadma, et üks võistkond koosneb viie erineva positsiooni mängijatest, mängujuhist keskmängijani. Iga positsioon nõuab erinevaid kehalisi eeldusi, oskusi, võimeid ja ka nõudmisi. Kaasaegne korvpallur peaks hakkama saama rünnakul vähemalt kahel positsioonil ja kaitses kolmel positsioonil ehk näiteks Janar Soo peaks suutma mängida rünnakul positsioone 2 ja 3 ning kaitses peaks ta suutma katta mängijaid 2-4 või 1-3. Nüüd omakorda ka ühel ja samal positsioonil olevad mängijad on erinevad ja ka nõudmised on erinevad. Näiteks Janar Soo ja Sven Kaldre on väga erinevat tüüpi mängijad, üks on peamiselt nn defense breaker, kes suudab ka hästi visata, siis teine on peamiselt viskaja, kes suudab ka läbimurda, aga harvem.  Täpselt sama jutt puudutab ka mängujuhte, ääremängijaid ja ka keskmängijaid. Ma olen alati tahtnud, et minu võistkonna mängujuhid oleks näiteks erinevat tüüpi. Ma ei varja, et olen juba 2 aastat tahtnud Raplasse tuua Martin Dorbekut. Rait-Riivo Laane on oma vanusekohta super tubli poiss ja hea mängija, aga Martinist erineva mängustiiliga. See annaks treenerile võimaluse vajadusel kasutada erinevad taktikaid ja mängustiile. Miks ma seda kõike räägin? Võistkonda komplekteerides treener peaks eelkõige mõtlema, milliseid tüüpe, milliste oskustega ja võimetega mängijaid tal vaja on. Loomulikult on ka väga tähtsad ka mängija isikuomadused. Nende kolme uue poisi lisandumisega ei võta me üheltki Rapla kohalikult poisilt ära võimalust mängida ML-s, kuna meil endil pole lihtsalt täna selliseid kujusi. Tänases Rapla A-klassi poiste võistkonnas lihtsalt ei ole 2 meetriseid poisse ja ega siis midagi teha ei ole. Midagi ei ole teha ja kohati on see lausa kurb, aga teatud positsioonidel on konkurents olulislt hõredam ja nõrgem. Kustas Põldoja peab näiteks number 2-3 poistsiooni peal oluliselt rohkem vaeva nägema (ja ka õnne peab olema), kui uus poiss Rauno Nurger. Ma võin käsi südamel kinnitada, et kui ühele ja samale kohale pretendeeriks üks Rapla ja üks mitte Rapla poiss ning kelle oskused ja võimed on võrreldavad, siis eelistaksin Rapla poissi. Lisaks füüsilisele väljanägemisele on olulised ja võib-olla isegi olulisemad nn isikuomadused. Tahe olla parim, rutiini taluvus, pinge taluvus, energia konsentreerumis võime ja ka võime konkurentsi tingimustes silma paista. Kahjuks tuleb tõdeda, et enamusel jääb korvpalluri karjäär tegemata just nende viimaste asjade pärast. Lepitakse sellega, et ollakse võistkonnas ja ei taheta/ei olda võimelised tegema järgmist sammu. Erinevaid võistkondi juhendades (k a Rapla) ma näen väga tihti, kus nn pingipoisid ja vahetusmängijad ei tahagi ennast tõestada ei treenerile ega ka põhiviisiku mängijatele. Ma ei eeldagi, et see nn noorem ja kogenematum kohe põhimehe paika paneb, aga on vaja näidata tahet ja soovi ning heas mõttes viha. Nende kolme uue poisi lisandumisega peaks oluliselt tõusma ka võistkonna sisene konkurents ja eks nüüd aeg näitab, kes ujub pinnale ja kes annab alla. Kõigi nende kolme uue poisiga on plaanid pikemad ehk väga hea meelega näeks neid mängimas meil ka järgmisel hooajal, kus nad siis peaksid meile ka juba reaalselt abiks olema.  See hooaeg on suurepärane võimalus neid nn testida, kas neis on “sisu” ja isikuomadusi, et nendega jätkata koostööd juba ka järgmistel hooaegadel. Martin Jurtom peaks siis olema positsiooni 3-4 mängija, Sebastian 4-5 ja Rauno puhas 5. Ega treeneri töö ei ole lihtne ja miks ta peakski lihtne olema.

Infot ka tänaseks. Raido Ringmets kahjuks ei mängi täna, jalg ei ole veel piisavalt terve ja ei hakka riskima.

Advertisements

3 Responses to “Mängijatest, võistkonna komplekteerimisest ja ka natukene Raplast”


  1. 1 markko
    2. märts 2012, 20:11

    Tere Indrek.

    Esmalt, tore et oled hakanud taas oma tegemistest kirjutama, mainisid ühes postituses, et vastad hea meelega lugejate küsimustele. Niisiis, mind huvitab selline asi, et kui mängijaga sõlmitakse leping, siis mida või mis kõik seal lepingus kirjas on. Tean et seal on igast boonused erinevate saavutuste jms asjade suhtes kirjas, aga mida veel sealt leida võib, mida võib-olla tavaline kossusõber ei oskagi ette kujutada.

    Terv, Markko.

    • 2 Rain
      6. märts 2012, 11:27

      Markko, vaevalt, et sellist asja Sa teada saad. Lepingud on nagu tavaliselt ikka konfidetsiaalsed asjad ja keegi ei hakka avalikustama kui suured on boonused või mis seal kirjas on.
      Sätted lepingus sõltuvad vast ikka paljudest asjaoludest – mängija, tema koormus, eesmärgid, oskused jne. Kes teab mis veel.

      • 6. märts 2012, 12:42

        Tere, lepingud on jah üldjuhul konfidentsiaalsed ja ega minagi kõike 100% ei tea. Lepingu läbirääkimised ja sõlmimine on tavaliselt manageri töö. Nagu ikka on lepingus mõlemal poolel kohustused ja nõudmised. Ma ei usu, et seal midagi väga erilist oleks. Treeningutes ja mängudes osalemine, keelatud avaliku korra rikkumine, sponsorlepingutest kinnipidamine jne jne. Konkreetse mängu (loe:võidu) eest meil preemiat ei maksta, oluline on ikka lõpptulemus ehk siis mitmenda koha saame lõpuks Eesti MV-l. Kindlasti on lepingutes punktid, mis puudutavad vigastusi, vigastuse tõsidust ja ka kus vigastus saadi. Enamus tippklubides on näiteks mängijatel keelatud mootorattaga sõitmine, mäesuusatamine jne ehk siis selliste aladega tegelemine, kus on väga suur vigastuse oht. Üldjuhul, kui vigastus saadakse väljaspool nn põhitegevust, on klubil õigus leping lõpetada ühepoolselt. Põhimõtteliselt on ka peatreeneril õigus teha klubi juhtkonnale esildis mängija sissetuleku vähendamiseks, kui on suhtumise ja käitumise probleemid jne. Ühesõnaga kõik see on väga individuaalne ja konkreetsete läbirääkimiste küsimus. Nagu öeldakse, et loll ei ole see, kes küsib, vaid see, kes maksab … 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s


Kategooriad

Advertisements

%d bloggers like this: