Kuna inimestel kipub olema suhteliselt lühikene mälu, siis heameelega alustan tänast postitust väikese ajaloos tuhnimisega. Eelmist hooaega alustas Tyco Rapla viie järjestikuse kaotusega (va karikamängud ja nn treeningkohtumised), esimese võidu ametlikus mängus saime 31.oktoober 2012 Pärnus, kui võitsime pärnakaid 70:64. Täna täpselt aasta aega tagasi (27.10.2012) saime Raplas korraliku “keretäie” TTÜ-lt 65:81. Kahtlaselt sarnane on kogu see asi … 🙂 Ma oma eelmises postituses selgitasin päris põhjalikult, mis seisus me oleme ja millises treeningtsüklis me momendil oleme, seega ma ei hakka siin täna uuesti asju ümber kirjutama. Küll ma võin kinnitada, et asjad on vähemalt treenerite jaoks nn kontrolli all ja ei ole mitte mingit põhjust närvitseda, muretseda ning häirekella lüüa. Analüüsides eelmise hooaja seisu ja võrreldes seda praeguse seisuga võin pigem kinnitada, et oleme oma asjadega kaugemale jõudnud ja paremas seisus. Reedega lõppes meil kõige raskem osa treeningutes ning nüüd peaks hakkama asjad ülesmäge liikuma. Ei saa lubada, et see juhtub kohe järgmisel nädalal, aga loodan ja usun, et paari nädala jooksul paraneb pilt oluliselt.
Kui nüüd korraks eilse mängu juurde tulla, siis esimese asjana tuleks selgeks teha see, et Rapla mängijad EI OLE “EIDED”, vaid ME mängisime eile nagu “eided” ja see on väga suur vahe. Kindlasti ei saa siin süüdistada ainult mängijaid, peeglisse peavad vaatama ka treenerid. Rõhk sõnal meie. Kuskil sai tehtud vigu ja ausalt öeldes olid selged ohumärgid juba üleval neljapäevasel karikamängul Põlvaga. Esimese asjana tuleks selgeks teha see, et sõnal “eit”, ei ole mitte mingit tagamõtet seoses vastassugupoolega, vaid eks ta ole selline treenerite halb sõnakasutus iseloomustamaks teatud käitumismaneeri. Mis siis põhjustas eile minus sellise pettumuse ja viha purske? Eks selle eilse kaotuse põhjustasid nii objektiivsed, kui vähem objektiivsed põhjused. Mind ei häirinud eilne kaotus vaid mind häiris see, kuidas me kaotasime. Me ei näidanud iseloomu. Me lasime endalt “mänguasja” ära võtta ja selle asemel, et üritada seda tagasi võtta, me läksime “liivakasti” nurka ning leppisime sellega. Vastased mängisid jõuliselt, agressiivselt, kohati ka suhteliselt mustalt ning selle asemel, et vastata samaga, meie andsime alla. Suur vahe on, kas sa kaotad poksis teises raundis või võitled lõpuni. Meie ei võidelnud lõpuni. Ma saan väga hästi aru, et meil ei ole praegu jalgades sellist kergust, et joosta ja hüpata, nautida mängu, töötada kaitses jne, aga vigu peaks ikka suutma teha ja näidata sportliku viha … Aga ei ole siin pikalt mõtet põdeda, kaotustest tuleb teha õiged järeldused, kaotustest õpitakse ning tuleb edasi minna. Küll ma aga olen seda meelt, et teatud mängijatel on aeg võtta vastutus teatud asjades trennis, riietusruumis ja ka mängus.
Sellel nädalal ilmus Peep Pahvi sulest üks päris asjalik artikkel “Klubide lühinägelikkus takistab noorte korvpallurite esiletõusu”. Seal artiklis on ka tsiteeritud mind. Tahaksin vähe pikemalt peatuda ühel punktil … kas meil üldse on selliseid noori ja andekaid mehi, kellele tuleks mänguaega anda.
Esimese asjana tuleks selgeks vist teha kaks asja. Mis vanuses lõppeb noormängija staatus ja mis tähendab andekas? Üsna tihti peetakse meil noorteks veel ka 24-25 aastaseid korvpallureid, mina ei oska täpselt öelda, kus lõppeb noorkorvpalluri staatus ja kus täpselt algab nn täiskasvanud korvpalluri staatus, küll aga rahvusvahelised tunnustatud korvpalli agentuurid peavad viimaseks noorkorvpalluri vanuseks 22. Seega, kui sellest lähtuda, siis see hooaeg on noorkorvpallurid sündinud 1991 a. ja hiljem. Andekuse (see sõna ei meeldi mulle, pigem kasutaksin sõna eeldustega sportlane) hindamisel on palju kriteeriume. Minust kordades targemad inimesed on öelnud, et suurim viga mis treenerid teevad on see, et hindavad sportlase andekust nn füüsiliste parameetrite järgi. Muud omadused oluliselt tähtsamad. Füüsiline väljanägemine on kõige vähem oluline asi. Mis siis on need tähtsamad kriteeriumid:
– tahe olla parim
– rutiini taluvus/töötahe
– võime/oskus konsentreeruda tähtsatel hetkedel, oskus anda endast parim ja ennast nn “tühjaks pigistada”
– pinge taluvus, kriitika taluvus
Kindlasti on neid veel, aga need on need, mis mul praegu meelde tulid. Lisaks siia veel nn korvpalli alaselt, võime juurde õppida uusi elemente või selgelt ennast arendada ka vanemas eas (hea näide Kristjan Kangur, kes aasta aastalt on just tehniliselt suutnud paremaks minna) ning võime/oskus täita konkreetseid treeneri juhiseid võistlussituatsiooni ajal. Eks spordialad ole erinevad ja erinevate nõudmistega, näiteks korvpall vajab selgelt pikki mängijaid, aga üldjuhul tuleb vist nende kriteeriumitega nõus olla. Kui me nüüd mõtleme konkreetselt mõne noormängija peale ja üritame teda sättida nendesse kriteeriumitesse, siis suure tõenäosusega me avastame, et enamus asjadele ta ei vasta. Kahjuks kipub nii olema, et mida andekam on sportlane nn füüsiliste parameetrite järgi, seda vähem andekas on ta muude kriteeriumite järgi ja vastupidi. Kui need asjad kokku kõik klapivad, siis me vist saamegi olümpiavõitja 🙂
Kui nüüd tulla Tyco Rapla võistkonna juurde, kus siis kõik peale Andre Pärna lähevad veel noormängijate alla, siis ka siin on kõikvõimalike variante mängijatest. On väga andekaid nn füüsiliste parameetrite järgi ja on ka väga andekaid nn teiste parameetrite järgi. Selge on see, et füüsilisi parameetreid (pikkus) on võimatu nn järgi aidata, aga kas muid omadusi/võimeid on võimalik treenida/arendada? Minu arvamus on, et teatuid asju on siiski võimalik suure tööga mingil määral arendada, aga teatuid asju mitte. Aga seda ma kinnitan küll, et kõigis Tyco Rapla mängijates on “midagi” minu jaoks, mis teeb minu jaoks töö nendega huvitavaks ja ma näen neis potensiaali vähemalt Eesti tasemel mängijaks saada. Osades näen ka selgelt suuremat potensiaali.
Ma ei mäleta kahjuks, mis aastal see oli, aga kunagi ammu 🙂 mängis Eesti meestekoondis suvel treeningmängu Saksamaaga. Käis kolmas veerandaeg, sakslased juhtisid vähemalt 30-e punktiga ja nad ründasid. Pall löödi kellegi käest minema ja see veeres nn audi poole, üheksa meest seisid väljakul ja üks mees hüppas auti palli päästma lennates ise vastu reklaamtahvleid. Kes see oli? Paar aastat hiljem rääkis mulle Saksamaa koondise abitreener sellise loo … meestekoondis lõpetas treeningu ja ootasid bussis hotelli minekut, aga üks mees oli puudu. Lõpuks see mees tuli higisena ja ütles, et minge minema, ma viskan veel tund aega ning tulen ise järgi. Kes see oli? Vastus on Dirk Nowitzky. Kommentaare pole vist vaja.
Ma olen olnud neli aastat Eesti U18 koondise peatreener ja ka korra U18 abitreener. Julgen väita, et mul on päris hea pilt ees poistest, kes on sündinud ajavahemikul 1989 – 1994 a. Iga aasta lasime koondisest läbi pea 30 poissi, vahel vähem, vahel rohkem. Ma ei saa kuidagi väita, et meil ei oleks Eestis füüsiliste parameetrite järgi andekaid poisse. Neid oli, on ja kindlasti tuleb ka tulevikus. OK, meil ei ole 210 – 215 cm poisse, aga seda väita, et meil ei ole 200-205 cm poisse on vale, rääkimata lühematest. Loomulikult võiks neid rohkem olla, aga mis teha, eks siin meie rahvaarv paneb mingid piirid valikule ette. Küll on aga tõsine mure nende muude kriteeriumitega. Ma ei näinud kordagi nende aastate jooksul poissi, kes oleks olnud nõus tegema mida iganes, et nn oma konkurent üle mängida, jääda saali ise viskama (ärge ajage segamini loopimisega 🙂 ), et kuidagigi treenerile muljet avaldada, pigem olid kõik sõbrad ja semud. Üldjoontes võib täpselt samamoodi ka kirjeldada ka kõiki minu aastaid ML treenerina. Mulle ei meeldi üldse rääkida a`la et minu ajal oli nii … aga toon üsna tihti sellise näite. Ma usun, et enamus treenereid mängivad trennis 5 v.5 vastu nii, et ühelpool on põhiviisik ja pingimehed vastu. Kes võidab? Üliharva, praktiliselt mitte kunagi, võidavad nn varumehed. Küll on vaja välja mõelda igasugu motivatsioonipakette, aga seda loomulikku sportliku viha, tõestamisvajadust kohtab ikka üliharva. Ma ei saa väita, et päris kõik sellised on, aga suur enamus kahjuks küll. Ma ei tea, milelst see tuleb. Loomulikult selle tagajärjel kannatab ka põhiviisiku mängijate suhtumine, kuna nad tunnetavad, et keegi neile kuklasse ei hinga. Inimene on ju oma loomuselt laisk ja mugav. Ja nüüd ongi käes surnud ring, keegi ei saa treeningust maksimaalset kasu. Eilne mäng TTÜ-ga oli hea näide, järsku mängiti meie vastu teistmoodi, agressiivselt, jõuliselt …. ja see oli meie jaoks harjumatu ja uus olukord. Hea näide on Augustas Peciukevicius, kes minu info kohaselt praktiliselt igapäevaselt tegeleb oma viskega. Eelmise aasta “puukäest” on saanud päris ohtlik viskaja juba. Väga raske on ka noormängijatele üleminek noorteklassist meeste vahele. Eriti veel sellistele poistele, kes on olnud noortes nn tegija. Ühel hetkel avastab ta, et k…t enam ei olegi tegija, enam ei kanna treener mind kätel, enam ei poputata mind, enam ei saagi teha seda mida tahan. Olen üks paljudest ja pean ise omale mänguminutit välja teenima. Väga paljud ei saa selle olukorraga hakkama ja seda just mentaalselt. Minu selge nõue noorele mehele on see, et trennis on vaja maksimaalselt pingutada ja kaitses pead hakkama saama (andma endast parima, eksivad kõik), siis saad ka võimaluse mängida. Siit ka vastus, miks mõni Rapla poiss saab rohkem, mõni vähem mängida. Ma olen ise enda peale üsna tihti pahane ja olen nn “loll” treener, kuna üritan ikka ja jälle anda võimaluse, kuigi väga põhjust selleks ei ole. Väga suur erinevus on noorele mehele, kas saada väljakule siis, kui mäng on tehtud või kuuluda juba otsustajate ringi ehk olla nn põhirotatsioonis sees. Väga ja väga raske on noorel mängijal saada nn enesekindlus väljakul, tunda ennast seal vabalt, aga jube lihtne on see treeneril hetkega lõhkuda. Üsna tihti olen kogenud noorte meeste puhul nn mugavustsoonis olemist, ei taheta ja ei julgeta vastu võtta uusi väljakutseid. Tahetakse olla seal keskonnas, kus ollakse tegija ja kus on lihtne olla. Raske ja valus peab olema, kui tahad areneda. Minu selge seisukoht on see, et 17-18 aastane poiss, kellel on eeldusi jõuda meeste korvpalli, peaks treenima ja mängima meeste vahel, loomulikult on siin vaja ka natukene treeneri supporti, aga ise peab eelkõige seda tahtma ja ka välja näitama. Kogu sellel teemal võikski edasi rääkima jääda ja ega ma ei tea häid lahendusi …
aga, kui nüüd tulla alguse juurde ehk kas meil on noori ja andekaid mehi, kellele tuleks mänguaega anda? Kindlasti on, aga sama kindlasti ei süüdista ma meeste võistkondade treenereid, kes ei anna noortele mänguaega. Kuidagigi pead sa selle mänguaja ikkagi välja teenima, kuidagigi pead sa treenerile silma jääma. Kahjuks näen ma väga suuri murekohti ikkagi ka noortes endis, aga see peaks olema lõppkokkuvõttes ikkagi koostöö treeneri ja noore sportlase vahel. Kahjuks tuleb ka tunnistada seda, et noorte meestega ei tehta ka piisavalt individuaalset tööd, et neid aidata suurde korvpalli.
indrekruut 
0 Vastust to “Õpetada ei saa, kui ei taha õppida …”