Õpetada ei saa, kui ei taha õppida …

Kuna inimestel kipub olema suhteliselt lühikene mälu, siis heameelega alustan tänast postitust väikese ajaloos tuhnimisega. Eelmist hooaega alustas Tyco Rapla viie järjestikuse kaotusega (va karikamängud ja nn treeningkohtumised), esimese võidu ametlikus mängus saime 31.oktoober 2012 Pärnus, kui võitsime pärnakaid 70:64. Täna täpselt aasta aega tagasi (27.10.2012) saime Raplas korraliku “keretäie” TTÜ-lt 65:81. Kahtlaselt sarnane on kogu see asi … 🙂 Ma oma eelmises postituses selgitasin päris põhjalikult, mis seisus me oleme ja millises treeningtsüklis me momendil oleme, seega ma ei hakka siin täna uuesti asju ümber kirjutama. Küll ma võin kinnitada, et asjad on vähemalt treenerite jaoks nn kontrolli all ja ei ole mitte mingit põhjust närvitseda, muretseda ning häirekella lüüa. Analüüsides eelmise hooaja seisu ja võrreldes seda praeguse seisuga võin pigem kinnitada, et oleme oma asjadega kaugemale jõudnud ja paremas seisus. Reedega lõppes meil kõige raskem osa treeningutes ning nüüd peaks hakkama asjad ülesmäge liikuma. Ei saa lubada, et see juhtub kohe järgmisel nädalal, aga loodan ja usun, et paari nädala jooksul paraneb pilt oluliselt.

Kui nüüd korraks eilse mängu juurde tulla, siis esimese asjana tuleks selgeks teha see, et Rapla mängijad EI OLE “EIDED”, vaid ME mängisime eile nagu “eided” ja see on väga suur vahe. Kindlasti ei saa siin süüdistada ainult mängijaid, peeglisse peavad vaatama ka treenerid. Rõhk sõnal meie. Kuskil sai tehtud vigu ja ausalt öeldes olid selged ohumärgid juba üleval neljapäevasel karikamängul Põlvaga. Esimese asjana tuleks selgeks teha see, et sõnal “eit”, ei ole mitte mingit tagamõtet seoses vastassugupoolega, vaid eks ta ole selline treenerite halb sõnakasutus iseloomustamaks teatud käitumismaneeri. Mis siis põhjustas eile minus sellise pettumuse ja viha purske? Eks selle eilse kaotuse põhjustasid nii objektiivsed, kui vähem objektiivsed põhjused. Mind ei häirinud eilne kaotus vaid mind häiris see, kuidas me kaotasime. Me ei näidanud iseloomu. Me lasime endalt “mänguasja” ära võtta ja selle asemel, et üritada seda tagasi võtta, me läksime “liivakasti” nurka ning leppisime sellega. Vastased mängisid jõuliselt, agressiivselt, kohati ka suhteliselt mustalt ning selle asemel, et vastata samaga, meie andsime alla. Suur vahe on, kas sa kaotad poksis teises raundis või võitled lõpuni. Meie ei võidelnud lõpuni. Ma saan väga hästi aru, et meil ei ole praegu jalgades sellist kergust, et joosta ja hüpata, nautida mängu, töötada kaitses jne, aga vigu peaks ikka suutma teha ja näidata sportliku viha … Aga ei ole siin pikalt mõtet põdeda, kaotustest tuleb teha õiged järeldused, kaotustest õpitakse ning tuleb edasi minna. Küll ma aga olen seda meelt, et teatud mängijatel on aeg võtta vastutus teatud asjades trennis, riietusruumis ja ka mängus.

Sellel nädalal ilmus Peep Pahvi sulest üks päris asjalik artikkel “Klubide lühinägelikkus takistab noorte korvpallurite esiletõusu”. Seal artiklis on ka tsiteeritud mind. Tahaksin vähe pikemalt peatuda ühel punktil … kas meil üldse on selliseid noori ja andekaid mehi, kellele tuleks mänguaega anda.

Esimese asjana tuleks selgeks vist teha kaks asja. Mis vanuses lõppeb noormängija staatus ja mis tähendab andekas? Üsna tihti peetakse meil noorteks veel ka 24-25 aastaseid korvpallureid, mina ei oska täpselt öelda, kus lõppeb noorkorvpalluri staatus ja kus täpselt algab nn täiskasvanud korvpalluri staatus, küll aga rahvusvahelised tunnustatud korvpalli agentuurid peavad viimaseks noorkorvpalluri vanuseks 22. Seega, kui sellest lähtuda, siis see hooaeg on noorkorvpallurid sündinud 1991 a. ja hiljem. Andekuse (see sõna ei meeldi mulle, pigem kasutaksin sõna eeldustega sportlane) hindamisel on palju kriteeriume. Minust kordades targemad inimesed on öelnud, et suurim viga mis treenerid teevad on see, et hindavad sportlase andekust nn füüsiliste parameetrite järgi. Muud omadused oluliselt tähtsamad. Füüsiline väljanägemine on kõige vähem oluline asi. Mis siis on need tähtsamad kriteeriumid:

– tahe olla parim

– rutiini taluvus/töötahe

– võime/oskus konsentreeruda tähtsatel hetkedel, oskus anda endast parim ja ennast nn “tühjaks pigistada”

– pinge taluvus, kriitika taluvus

Kindlasti on neid veel, aga need on need, mis mul praegu meelde tulid. Lisaks siia veel nn korvpalli alaselt, võime juurde õppida uusi elemente või selgelt ennast arendada ka vanemas eas (hea näide Kristjan Kangur, kes aasta aastalt on just tehniliselt suutnud paremaks minna) ning võime/oskus täita konkreetseid treeneri juhiseid võistlussituatsiooni ajal. Eks spordialad ole erinevad ja erinevate nõudmistega, näiteks korvpall vajab selgelt pikki mängijaid, aga üldjuhul tuleb vist nende kriteeriumitega nõus olla. Kui me nüüd mõtleme konkreetselt mõne noormängija peale ja üritame teda sättida nendesse kriteeriumitesse, siis suure tõenäosusega me avastame, et enamus asjadele ta ei vasta. Kahjuks kipub nii olema, et mida andekam on sportlane nn füüsiliste parameetrite järgi, seda vähem andekas on ta muude kriteeriumite järgi ja vastupidi. Kui need asjad kokku kõik klapivad, siis me vist saamegi olümpiavõitja 🙂

Kui nüüd tulla Tyco Rapla võistkonna juurde, kus siis kõik peale Andre Pärna lähevad veel noormängijate alla, siis ka siin on kõikvõimalike variante mängijatest. On väga andekaid nn füüsiliste parameetrite järgi ja on ka väga andekaid nn teiste parameetrite järgi. Selge on see, et füüsilisi parameetreid (pikkus) on võimatu nn järgi aidata, aga kas muid omadusi/võimeid on võimalik treenida/arendada? Minu arvamus on, et teatuid asju on siiski võimalik suure tööga mingil määral arendada, aga teatuid asju mitte. Aga seda ma kinnitan küll, et kõigis Tyco Rapla mängijates on “midagi” minu jaoks, mis teeb minu jaoks töö nendega huvitavaks ja ma näen neis potensiaali vähemalt Eesti tasemel mängijaks saada. Osades näen ka selgelt suuremat potensiaali.

Ma ei mäleta kahjuks, mis aastal see oli, aga kunagi ammu 🙂 mängis Eesti meestekoondis suvel treeningmängu Saksamaaga. Käis kolmas veerandaeg, sakslased juhtisid vähemalt 30-e punktiga ja nad ründasid. Pall löödi kellegi käest minema ja see veeres nn audi poole, üheksa meest seisid väljakul ja üks mees hüppas auti palli päästma lennates ise vastu reklaamtahvleid. Kes see oli? Paar aastat hiljem rääkis mulle Saksamaa koondise abitreener sellise loo … meestekoondis lõpetas treeningu ja ootasid bussis hotelli minekut, aga üks mees oli puudu. Lõpuks see mees tuli higisena ja ütles, et minge minema, ma viskan veel tund aega ning tulen ise järgi. Kes see oli? Vastus on Dirk Nowitzky. Kommentaare pole vist vaja.

Ma olen olnud neli aastat Eesti U18 koondise peatreener ja ka korra U18 abitreener. Julgen väita, et mul on päris hea pilt ees poistest, kes on sündinud ajavahemikul 1989 – 1994 a. Iga aasta lasime koondisest läbi pea 30 poissi, vahel vähem, vahel rohkem. Ma ei saa kuidagi väita, et meil ei oleks Eestis füüsiliste parameetrite järgi andekaid poisse. Neid oli, on ja kindlasti tuleb ka tulevikus. OK, meil ei ole 210 – 215 cm poisse, aga seda väita, et meil ei ole 200-205 cm poisse on vale, rääkimata lühematest. Loomulikult võiks neid rohkem olla, aga mis teha, eks siin meie rahvaarv paneb mingid piirid valikule ette. Küll on aga tõsine mure nende muude kriteeriumitega. Ma ei näinud kordagi nende aastate jooksul poissi, kes oleks olnud nõus tegema mida iganes, et nn oma konkurent üle mängida, jääda saali ise viskama (ärge ajage segamini loopimisega 🙂 ), et kuidagigi treenerile muljet avaldada, pigem olid kõik sõbrad ja semud. Üldjoontes võib täpselt samamoodi ka kirjeldada ka kõiki minu aastaid ML treenerina. Mulle ei meeldi üldse rääkida a`la  et minu ajal oli nii … aga toon üsna tihti sellise näite. Ma usun, et enamus treenereid mängivad trennis 5 v.5 vastu nii, et ühelpool on põhiviisik ja pingimehed vastu. Kes võidab? Üliharva, praktiliselt mitte kunagi, võidavad nn varumehed. Küll on vaja välja mõelda igasugu motivatsioonipakette, aga seda loomulikku sportliku viha, tõestamisvajadust kohtab ikka üliharva. Ma ei saa väita, et päris kõik sellised on, aga suur enamus kahjuks küll. Ma ei tea, milelst see tuleb. Loomulikult selle tagajärjel kannatab ka põhiviisiku mängijate suhtumine, kuna nad tunnetavad, et keegi neile kuklasse ei hinga. Inimene on ju oma loomuselt laisk ja mugav. Ja nüüd ongi käes surnud ring, keegi ei saa treeningust maksimaalset kasu. Eilne mäng TTÜ-ga oli hea näide, järsku mängiti meie vastu teistmoodi, agressiivselt, jõuliselt …. ja see oli meie jaoks harjumatu ja uus olukord. Hea näide on Augustas Peciukevicius, kes minu info kohaselt praktiliselt igapäevaselt tegeleb oma viskega. Eelmise aasta “puukäest” on saanud päris ohtlik viskaja juba. Väga raske on ka noormängijatele üleminek noorteklassist meeste vahele. Eriti veel sellistele poistele, kes on olnud noortes nn tegija. Ühel hetkel avastab ta, et k…t enam ei olegi tegija, enam ei kanna treener mind kätel, enam ei poputata mind, enam ei saagi teha seda mida tahan. Olen üks paljudest ja pean ise omale mänguminutit välja teenima. Väga paljud ei saa selle olukorraga hakkama ja seda just mentaalselt. Minu selge nõue noorele mehele on see, et trennis on vaja maksimaalselt pingutada ja kaitses pead hakkama saama (andma endast parima, eksivad kõik), siis saad ka võimaluse mängida. Siit ka vastus, miks mõni Rapla poiss saab rohkem, mõni vähem mängida. Ma olen ise enda peale üsna tihti pahane ja olen nn “loll” treener, kuna üritan ikka ja jälle anda võimaluse, kuigi väga põhjust selleks ei ole. Väga suur erinevus on noorele mehele, kas saada väljakule siis, kui mäng on tehtud või kuuluda juba otsustajate ringi ehk olla nn põhirotatsioonis sees. Väga ja väga raske on noorel mängijal saada nn enesekindlus väljakul, tunda ennast seal vabalt, aga jube lihtne on see treeneril hetkega lõhkuda. Üsna tihti olen kogenud noorte meeste puhul nn mugavustsoonis olemist, ei taheta ja ei julgeta vastu võtta uusi väljakutseid. Tahetakse olla seal keskonnas, kus ollakse tegija ja kus on lihtne olla. Raske ja valus peab olema, kui tahad areneda. Minu selge seisukoht on see, et 17-18 aastane poiss, kellel on eeldusi jõuda meeste korvpalli, peaks treenima ja mängima meeste vahel, loomulikult on siin vaja ka natukene treeneri supporti, aga ise peab eelkõige seda tahtma ja ka välja näitama. Kogu sellel teemal võikski edasi rääkima jääda ja ega ma ei tea häid lahendusi …

aga, kui nüüd tulla alguse juurde ehk kas meil on noori ja andekaid mehi, kellele tuleks mänguaega anda? Kindlasti on, aga sama kindlasti ei süüdista ma meeste võistkondade treenereid, kes ei anna noortele mänguaega. Kuidagigi pead sa selle mänguaja ikkagi välja teenima, kuidagigi pead sa treenerile silma jääma. Kahjuks näen ma väga suuri murekohti ikkagi ka noortes endis, aga see peaks olema lõppkokkuvõttes ikkagi koostöö treeneri ja noore sportlase vahel. Kahjuks tuleb ka tunnistada seda, et noorte meestega ei tehta ka piisavalt individuaalset tööd, et neid aidata suurde korvpalli.

 

Mõtteid kehalisest ettevalmistusest ja vastus Peep Pahvile

Üritan siis natukene selgitada meie võistkonna põhimõtteid kehalise ettevalmistuse osas. Alustaksin heameelega natukene kaugemalt, et asjadest õieti arusaada. Mul on viimaste aastate jooksul olnud suur au ja võimalus nn ennast harida selliste korvpalli üldfüüsilise treenerite käe all nagu Sasa Jakovljevic, Duncan French, Mitja Bracic ja Kalju Korstin pluss siis olen palju uurinud ja küsinud erinevate Eesti treenerite nägemusi ning kogemusi. Paljudega neist suhtlen siiamaani. Esimese asjana tuleks vist kohe öelda, et neil kõigil on asjadest natukene erinev nägemus ja lähenemine, kuid põhitõed ning põhimõtted jäävad ikka samaks. Ei ole olemas sellist ühte ja kindlat mudelit, kõik ikka sõltub nn inimestest, vanusest, nende eelnevast treenitusest, võimetest jne jne. Nii olen ka mina üritanud kõikide nende aastate juures proovida erinevaid lähenemisi, et saada kogemusi ja ka reaalset tagasisidet, mis töötab, mis mitte.

Esimese asjana tuleks endale selgeks teha, mis mäng see korvpall on, milliseid kehalisi võimeid see mäng eeldab, milliseid võimeid ja nn mis järjekorras arendada, et ühest väiksest korvpalli poisist/tüdrukust saaks kunagi tipptasemel mängija. Panen siia mõned põhitõed Sasa Jakovljevicilt:

– Basketball is complex and polystructural activity.

– It means that success in basketball depends of many factors – abilities, skills and
characteristics of basketball players.

– These factors exist independently but works in intercoordinations.

– Basketball requests a lot of motor and condition abilities for successful playing.

– Basketball movements are explosive movements, first of all jumping and running, and these
movements are performed in a closed-chain fashion.

– Basketball is characterized by quick running and jumping movements and ability to make a
quick change of direction (agility).

– Because of that, strength training is an obligatory part of basketball in preseason, inseason
and off-season programs.

Ning lisaks panen siia ka nn jõutreeningu perioodid:

– Anatomical Adaptation Phase

– Hypertrophy Phase

– Maximal Strength Phase

– Conversion Phase – Power / Strength Endurance

– Maintenance Phase (In Season)

– Transition Phase (Of Season)

Nüüd järgmise asjana tuleks endale selgelt aru anda, keda ma treenin, kas 8-10, 10-12, 12-14, … aastaseid, nn noori mehi või juba täiskasvanuid ehk siis nn valmis mängijaid. Kõikidele neile rühmadele tuleks läheneda erinevalt ja seda nii eesmärkidest, harjutustest, koormustest jne lähtuvalt. Ei saa ja ei tohigi lapsi treenida samamoodi nagu mehi, igal vanusel (lähtuda tuleks bioloogilisest vanusest, mitte nn passi vanusest) peaksid olema omad eesmärgid, koormused, et tulevikus, meheks saades, saaks juba suurtel koormustel treenida.

Nüüd Tyco Rapla võistkonna juurde tulles, pean ma endale selgeks tegema, mis vanuses mängijatega mul tegemist on, mis treenitusega nad on ning mis võimetega nad on. Kui Andre Pärn (36a.) välja arvata, siis ülejäänud mängijad jäävad kõik vanusesse 19-22 ehk julgen väita, et enamus mängijaid ei ole nn valmis ning neid tuleb treenida erinevalt, kui näiteks BC Kalev/Cramo või TÜ/Rocki mängijaid. Minu seisikoht on see, et üks korvpallur võiks/peaks nn täieliku füüsilise valmisoleku saama hiljemalt 25 aastaseks saamisel. Tsiteerides seda sama Sasa Jakovljevici: “Ärge ajage segamini, meil ei ole vaja väga tugevaid korvpallureid jõusaalis, meil on vaja väga tugevaid korvpallureid korvpalli väljakul.” Kui tugev peaks siis üks tipptasemel korvpallur olema? Eks maailma korvpallist võib tuua igasuguseid näiteid, kus suhteliselt nõrk mängija mängib väga hästi ja kus tõelised “jõujuurikad” möllavad mõlemal pool väljakut, aga minu seisikohast ei tohiks nn lähtuda eranditest, neid oli, on ja tuleb ka kindlasti tulevikus. Aastate jooksul on siiski väljatöödatud nn normid ja katsed, mis siis annavad hinnangu korvpalluri teatud võimetele (kiirus, vastupidavus, jõud jne). Korvpalluri jaoks ei ole oluline nn max.jõunumbrid vaid tema jõud suhtes kehakaaluga ehk mida ta suudab teha oma kehaga. Toon mõned näited. Tipptasemel korvpallur peaks suruma rinnalt kangi kehakaal x 1,2 (10 kordust) ja täiskükki tegema kangiga kehakaal x 1,5 (10 kordust). Need näitajad on natukene erinevad nn väga väikestel mängijatel (a`la 170-180 cm). Samamoodi on eesmärgid ka kõikidel teistel võimetel: kiirus, plahvatus, vastupidavus, kiiruslik vastupidavus jne. Rõhutan veelkord, et need tulemused ei garanteeri sulle, et kui need ära teed, siis oledki tippkorvpallur, eks vaja on muidki oskusi :), alati on erandeid, kuid mingite eesmärkide poole peab pürgima ning eelkõige treenima teadlikult/süsteemselt. Kui nüüd rääkida nn valmis mängijatest koosnevast võistkonnast, siis peamine eesmärk peaks/võiks olla hooajal nn säilitada füüsilised võimed ja eelkõige ajastada tippvorm õigeks ajaks ning off-seasonil eelkõige tegeleda enda arendamisega. Kui on aga tegemist noorte meestega, siis mina isiklikult arvan, et neid võiks arendada läbihooaja, mitte ainult loota suvisele perioodile.

Tulles nüüd tagasi Rapla võistkonna juurde, siis teeme iga aasta kaks korda (hooaja alguses ja lõpus) mängijatega 14 erinevat testi, mis siis annavad praktiliselt täispildi mängija erinevatest võimetest ja hetkeseisust. Lisaks teeme ka testid, mis näitavad mängijate koordinatsiooni, sidemete-liigeste liikuvust, lihaste venivust jne. Tihti selgub, et nii mõnigi mängija ei ole võimeline teatuid harjutusi tegema. Pluss teeme teste ka jooksvalt hooaja keskel, aga mitte kõik korraga vaid teatud tsükli lõppedes anname hinnangu mingile konkreetsele treeningperioodile, et saaksime analüüsida töö efektiisust ja mõju. Kogu seda asja nn kokkupannes tuleb aga lähtuda kahest väga olulisest segavast faktorist. 1. Suvised noorte ja meeste EM-d. Suvi peaks olema see aeg, kus mängija arendab oma füüsilisi võimeid ja erialaseid oskusi. Täna on see koondislastel praktiliselt võimatu. Toon ühe lihtsa näite. Rapla poisid, kes mängisid U20 EM-l tegid testid mai keskel ja uuesti 1-2.augustil. Praktiliselt kõik näitajad olid augustis kehvemad, kui 3 kuud tagasi. Sama puudutab ka mehi. Kõige suuremaks mureks selle kohapealt on veel see, et mingi hulk poisse paneb sama skeemi järgi 5-6 suve järjest. Kust peaks see põhi ja vundament siis tulema? 2. Eesti MV-e ajakava. Ma ei süüdista kedagi ja saan väga hästi ka aru põhjustest, aga täna on kogu mängude graafik väga segane … mõni nädal 3 mängu, mõni nädal 1 jne ehk väga ja väga keeruline on planeerida kogu treeningprotsessi. Ma ei kujuta ette, kuidas Cramo treenerid sellega hakkama saavad, aga neil enamus mängijaid peaks nn mängumehed ka juba olema. Ühesõnaga, kogu seda pilti kokku pannes on selge, et kahte jumalat korraga teenida ei saa, kuskilt tuleb paratamatult lõivu maksta.

Tulles nüüd Peep Pahvi küsimuse juurde ja konkreetselt selle hooaja juurde, siis tuleb alustada sellest, et mis seisus olid mängijad 1.august. U20 lõppes juuli lõpus (Eesti poisid + Ziga Fifolt), Universiaad juuli lõpus (K.Voolaid), meestekoondis lõpetas 1.september (M.Dorbek), vigastused (S.Kaldre) ehk põhimõtteliselt ei olnud mul võimalik hakata korralikult treenima augusti kuust. Enamus meestel oli jäänud ära väga oluline osa hooaja ettevalmistusest, et kesta kevadeni, vältida vigastusi ja et tagada ka noortele meestele areng. Kui ma oleks silma selle kohapealt kinni pigistanud, siis suuretõenäosusega me oleks täna päris head, aga mis nägu me oleksime siis jaanuaris 2014? Ma kardan, et väga kehvas seisus oleksime. Vahepalaks ma ütlen, et minu jaoks oleks nn ideaalne alustada kogu treeningprotsessi 1.juuli. Kogu seda olukorda hinnates, analüüsides ja kõiki aspekte arvesse võttes on meie see hooaeg jagatud kaheks suureks tsükliks. Esimene kestab siis 01.08.2013 – 01.12.2013, mis omakorda on jagatud 4 erinevaks väiksemaks tsükliks. Igal tsüklil oma eesmärk ja kestab nn 3+1 süsteemis ehk kolm tõsist töönädalat ja üks puhkenädal. Nädala kava on 2 + 2 + 1 +2 + 2 + 1 + vabapäev, millest hommikused trennid koosnevad 1 tund jõusaalis (E ja N jalad ning T ja R ülakeha) ja 1 tund individuaalne töö saalis, vastavalt positsioonidele mängus. Sisuliselt me oleme täna oma kehalise ettevalmistusega (oktoober) seal, kus me oleks ideaalmaailmas pidanud olema augustis. Minu otsus, minu risk ja kui poisid ei ole täna piisavalt head ja värsked, siis ärge süüdistage neid, vaid mind. Aga kõik see käib selle nimel, et me oleks kevadel paremad, kui kunagi varem ja tagada noortele meestele stabiilne, jätkusuutlik ning vigastusi vältiv areng. Peep, sul oli õigus, jah me tegime vahetult enne mängu jalgadele jõudu, poisid olid väsinud, aga ma loodan, et see kõik tasub ennast vähe hiljem ära :). Kahjuks ei ole nn füüsiliste võimete arendamisel võimalik üle hüpata teatud etappidest ning see on nagu maja ehitamine, kus asju tuleb teha õiges järjekorras ja õigel ajal. Ei saa ju maja ehitamist katusest alustada? Detsember on siis nn analüüsi ja kokkuvõtete kuu, kus tuleb teha vajadusel muudatused, parandused treeningkavasse. Teine tsükkel hakkab jaanuarist ja kestab hooaja lõpuni. Mis ühel mängijal töötab, ei pruugi teisel mängijal töödata ehk väga oluline on individuaalne lähenemine. Kui kellelgi läks esimeses tsüklis midagi “aia taha”, siis teiseks tsükliks saavad treenerid juba asju korrigeerida.

Üldjoontes olen kõik need aastad suhteliselt sarnast skeemi kasutanud. Palju sõltub mitte meist olenevatest faktoritest, aga neist tuleb üle olla ja oma asja üritada võimalikult hästi teha. Olen ka proovinud nn ühte pikka (terve hooaja pikust) treeningtsüklit ja ka kolme tsüklilist, aga praegune tundub vähemalt mulle kõige optimaalsem.

Kogu selle asja juures on mul ikkagi üks suur mure/probleem, mida ma ei ole suutnud lahendada väga hästi. Play-off. Otsustavad mängud on Rapla võistkonna jaoks kahel viimasel hooajal kestnud 4-5 nädalat. Ühte sportlast on võimalik nn tippvormis hoida max. kuni 14 päeva, siis hakkab paratamatult vormikõver alla liikuma. Me oleme kahel viimasel aastal päris ilusti täppi pannud sellega, et oleme play-offi esimesteks ringideks väga heas kehalises vormis, aga … meid ei jätku lõpuni 😦 Mis teha? Me kahjuks ei ole sellise tasemega võistkond, kes saaks omale lubada esimest ringi mitte parimas vormis (tippvorm tuleks sellisel juhul puhkuse ajal), ehk endiselt on minu jaoks küsimused õhus, mida teha, kuidas teha, kuidas olla heas vormis võimalikult kaua …. Proovime sellel hooajal natsa asju muuta, järsku õnnestub 🙂

Need olid siis seekordsed minu mõtted ja ma loodan, et Peep sai ka oma küsimusele vastuse.

PS: kui mingitest asjadest ikka väga valesti arusaan, siis palun andke ikka teada.

tyco-rapla-vc3a4ike-2.jpg

Restart?

Peaaegu/täpselt 14 kuud on möödas, kui ma viimati siia midagi kirjutasin. Ma olen üsna tihti mõlgutanud mõtteid, kas hakata uuesti kirjutama või … Võib-olla peaks algatuseks natukene põhjendama, miks ma üldse lõpetasin nn blogimise. Kaks-kolm aastat tagasi ja ka täna sisuliselt puudub Eestis koht, kus saaksid fännid, huvilised, treenerid, lapsevanemad jne nn konstruktiivselt ajada korvpalli juttu ja saada nn sisulist infot, oma küsimustele vastuseid, küsida arvamust, miks nii ja miks naa. Tänased kommentaariumid on ju täis kõike muud, kui sisulist juttu. Mõnes mõttes ma saan nendest kommentaatoritest isegi aru, sest neil ju puudub info, miks mingi treener just nii mängib, miks ta just seda mängijat kasutab, miks mingil perioodil võistkond tundub väsinud jne jne. Kõik võimalikud uudiste edastajad (ajalehed, interneti leheküljed ja televisioon) edastavad vaid nn üldistinfot ja harva laskuvad detailidesse. Just sellel põhjusel otsustasin mina kunagi hakata blogi pidama, et natukenegi jagada Rapla korvpalli siseinfot ja heameelega vastata küsimustele, kui keegi milleski aru ei saa või vajab selgitusi. Miks ma siis ikkagi ära lõpetasin selle? Mulle tundus, et väga paljud ja kaasaarvatud mina ise ei olnud selleks päris valmis. Paljusi asju võeti isiklikult ja mind hakkas häirima tohutult see, et kõike mida ma kirjutasin või ei kirjutanud, pidin ma kümme korda läbi mõtlema. Kas keegi solvub, kas keegi pahandab, kas ma teen kellelegi liiga …. need olid pidevad küsimused mu peas. Ühesõnaga, ma ei saanud olla nn vaba. Kindlasti ei ole ega olnud minu eesmärk kellelegi liiga teha. Kindlasti ei arva ma, et just mina teen kõike õieti ja näen  asju õieti. Need olid lihtsalt minu arvamused ja seisukohad asjadest. Ka mina eksin ja õpin oma vigadest.

Huvitav, kas midagi on muutunud vahepealse ajaga? 🙂 Kindlasti ma ei luba, et ma hakkan siin igapäev ja iganädal midagi kirjutama, aga heameelega avaldaksin aegajalt siiski oma mõtteid ja vastaksin küsimustele, kui huvi on. Mulle isiklikult tundub, et just just alanud korvpallihooaeg on nii mõningaidki küsimusi juba õhku kergitanud fännide ja huviliste jaoks. Mis arvate asjast?

Mängijatest, võistkonna komplekteerimisest ja ka natukene Raplast

Paar aastat tagasi, kui hakkasime mõtlema ja ka teostama ideed, et Rapla võiks taaskord olla esindatud oma võistkonnaga Eesti ML-s oli meile selge, et see projekt ei saa olla ainult nn Rapla keskne. Rapla ja ka kogu maakond on piisavalt väike, et siit ei leia piisavalt finantse, et võistkonda üleval pidada ning täpselt sama puudutab ka mängijaid. Tahes tahtmata peame mõlemas valdkonnas tegutsema nn laiemalt ehk kaasama erinevaid firmasi ja mängijaid üle Eesti. Eks siin ole tegelikult kaks varianti, loomulikult me võiksime ka mängida ainult Rapla poistega ja olla finantseeritud ainult Rapla firmadest, aga sellisel juhul ma olen üsna kindel, et praegusel hetkel peaksime muretsema selle pärast, kas peame kevadel ülemineku mänge mängima või ei peaks. Kui aga tahame olla konkurentsi võimelised, siis mulle tundub, et Rapla jääb natukene väikseks ja peame töötama laiemal rindel. Mõtte koht ja valikute koht?

Viimastel päevadel on suurt tähelepanu saanud fakt, et Rapla registreeris omale 3 uut mängijat: Rauno Nurgeri, Martin Jurtomi ja Sebastian Schüszleri, kes keegi ei ole Raplast ja ega neil vist ei ole ka mingit seost Raplaga. Mulle tundub, et kõige suuremad kisajad ja “kritiseerijad” tulevad just Raplast. Kõik korvpalli huvilised peaksid teadma, et üks võistkond koosneb viie erineva positsiooni mängijatest, mängujuhist keskmängijani. Iga positsioon nõuab erinevaid kehalisi eeldusi, oskusi, võimeid ja ka nõudmisi. Kaasaegne korvpallur peaks hakkama saama rünnakul vähemalt kahel positsioonil ja kaitses kolmel positsioonil ehk näiteks Janar Soo peaks suutma mängida rünnakul positsioone 2 ja 3 ning kaitses peaks ta suutma katta mängijaid 2-4 või 1-3. Nüüd omakorda ka ühel ja samal positsioonil olevad mängijad on erinevad ja ka nõudmised on erinevad. Näiteks Janar Soo ja Sven Kaldre on väga erinevat tüüpi mängijad, üks on peamiselt nn defense breaker, kes suudab ka hästi visata, siis teine on peamiselt viskaja, kes suudab ka läbimurda, aga harvem.  Täpselt sama jutt puudutab ka mängujuhte, ääremängijaid ja ka keskmängijaid. Ma olen alati tahtnud, et minu võistkonna mängujuhid oleks näiteks erinevat tüüpi. Ma ei varja, et olen juba 2 aastat tahtnud Raplasse tuua Martin Dorbekut. Rait-Riivo Laane on oma vanusekohta super tubli poiss ja hea mängija, aga Martinist erineva mängustiiliga. See annaks treenerile võimaluse vajadusel kasutada erinevad taktikaid ja mängustiile. Miks ma seda kõike räägin? Võistkonda komplekteerides treener peaks eelkõige mõtlema, milliseid tüüpe, milliste oskustega ja võimetega mängijaid tal vaja on. Loomulikult on ka väga tähtsad ka mängija isikuomadused. Nende kolme uue poisi lisandumisega ei võta me üheltki Rapla kohalikult poisilt ära võimalust mängida ML-s, kuna meil endil pole lihtsalt täna selliseid kujusi. Tänases Rapla A-klassi poiste võistkonnas lihtsalt ei ole 2 meetriseid poisse ja ega siis midagi teha ei ole. Midagi ei ole teha ja kohati on see lausa kurb, aga teatud positsioonidel on konkurents olulislt hõredam ja nõrgem. Kustas Põldoja peab näiteks number 2-3 poistsiooni peal oluliselt rohkem vaeva nägema (ja ka õnne peab olema), kui uus poiss Rauno Nurger. Ma võin käsi südamel kinnitada, et kui ühele ja samale kohale pretendeeriks üks Rapla ja üks mitte Rapla poiss ning kelle oskused ja võimed on võrreldavad, siis eelistaksin Rapla poissi. Lisaks füüsilisele väljanägemisele on olulised ja võib-olla isegi olulisemad nn isikuomadused. Tahe olla parim, rutiini taluvus, pinge taluvus, energia konsentreerumis võime ja ka võime konkurentsi tingimustes silma paista. Kahjuks tuleb tõdeda, et enamusel jääb korvpalluri karjäär tegemata just nende viimaste asjade pärast. Lepitakse sellega, et ollakse võistkonnas ja ei taheta/ei olda võimelised tegema järgmist sammu. Erinevaid võistkondi juhendades (k a Rapla) ma näen väga tihti, kus nn pingipoisid ja vahetusmängijad ei tahagi ennast tõestada ei treenerile ega ka põhiviisiku mängijatele. Ma ei eeldagi, et see nn noorem ja kogenematum kohe põhimehe paika paneb, aga on vaja näidata tahet ja soovi ning heas mõttes viha. Nende kolme uue poisi lisandumisega peaks oluliselt tõusma ka võistkonna sisene konkurents ja eks nüüd aeg näitab, kes ujub pinnale ja kes annab alla. Kõigi nende kolme uue poisiga on plaanid pikemad ehk väga hea meelega näeks neid mängimas meil ka järgmisel hooajal, kus nad siis peaksid meile ka juba reaalselt abiks olema.  See hooaeg on suurepärane võimalus neid nn testida, kas neis on “sisu” ja isikuomadusi, et nendega jätkata koostööd juba ka järgmistel hooaegadel. Martin Jurtom peaks siis olema positsiooni 3-4 mängija, Sebastian 4-5 ja Rauno puhas 5. Ega treeneri töö ei ole lihtne ja miks ta peakski lihtne olema.

Infot ka tänaseks. Raido Ringmets kahjuks ei mängi täna, jalg ei ole veel piisavalt terve ja ei hakka riskima.

Infoks ja meeldetuletuseks

Tere, eile oli siis üks igavesti vägev päev. Rekordiline arv lugejaid ja arvamusi seinast seina. Naljakas kogu selle asja juures on see, kogu asi algas siis poistest keda ennem ma julgen väita suur-suur enamus ei teadnudki. Selline tunne nagu tegemist oleks Durant-Westbrookiga … 🙂

Kuna eile liikus interneti avaruses igasugust infot, nii tõest, kui väära, siis tuletan meelde lihtsalt, et kõigil huvilistel, kellel on huvi minu tegemiste, minu treeneri filosoofia, minu mõtete ja arvamuste kohta, siis nad on teretulnud siia blogisse. Võib julgelt esitada küsimusi ning võin neile vastata nii avalikult, kui ka vajadusel nn privaatselt. Ilusat päeva kõigile!

Rauno Nurger ja Martin Jurtom

Tere jälle ja esiteks tahaks kohe vabandada, et ei ole pikka-pikka aega siia midagi kirjutanud. Põhjuseid on olnud mitu, aga peamise asjana tooks selle välja, et mul oli vaja lihtsalt järgi mõelda, kuidas ja nn mis “stiilis” siin kirjutamist jätkata. Eesti on väike ja Eesti korvpall on veel väiksem. Nii mõnigi minu varasem postitus tekitas juba mõningate inimeste jaoks paksu verd ning võtsid asju isiklikult. Ma ei taha ja ei ole ka minu eesmärk siin kedagi solvata või tagarääkida, vaid avaldada oma mõtteid ning arvamust korvpalli kohta, mis mulle väga oluline ja südamelähedane on.

Viimastel päevadel on korvpalli ringkonnas päris korraliku nn”müra” tekitanud info, et Rapla tahab omale noormängijaid Rauno Nurgerit ja Martin Jurtomit ning Tallinna Kalev ei taha neid anda meile. Jah, info vastab tõele ning tahaks lihtsalt paari sõnaga tausta selgitada. Mõlemad poisid on olnud ja on ka see aasta Eesti noortekoondiste liikmed. Üks U18 koondises ja teine U20 koondises. Mõlemad nad on saanud siiamaani ML-s mänguaega napilt üle 3 minuti keskmiselt. Ma olen 100% nõus väidetega, et ka noormängija peab eelkõige mänguaja välja teenima, tegema kõik selleks, et treenerid neid usaldama hakkaksid, kuid treenerid peaksid omaltpoolt ka noormängijatele võimaluse andma. Poiste jaoks ja eriti olukorras, kus nad esimest aastat nn meeste vahel mängivad, peab olema ka treeneri nn toetus, teinekord tuleb nn silmad kinni panna ja ära kannatada. Läbi vigade ja eksimuste õpitakse ning arenetaksegi. Keegi ei ole jõudnud tippu sedasi, et ei oleks teinud pallikaotusi, valesi otsuseid ja mööda viskeid. Ühesõnaga mulle tundus ja tundub siiamaani, et Rauno Nurger ja Martin Jurtom oleksid pidanud saama rohkem võimalusi enda tõestamiseks. See on puhtalt minu isiklik arvamus ja ma ei heida siin mitte midagi Indrek Reinbokile (Tallinna Kalevi treener) ette, sest paratamatult esitatakse ka treeneritele kohustusi ja nõudmisi, mis puudutab just mängutulemust. Noormängijate ja just kogenematute mängijate kasutamine nõuab julgust ja ka nn omanike toetust. Ühesõnaga 04.02.2012 mängisime Raplas Tallinna Kaleviga. Pärast mängu rääkisin isiklikult mõlema poisiga ja küsisin nende arvamust, kas nad oleksid huvitatud tulema Raplasse. Mulle on etteheidetud, et ma ei oleks tohtinud nn otse nende poole pöörduda, aga mul oli vaja teada ju, kas neil üldse on huvi. Ma ei lubanud neile midagi, vaid ütlesin, et kui huvi on, siis räägin Indrek Reinbokiga ning nende kasvatajaklubi treeneritega (Märt Kermon ja Tiit Sokk). Eesmärk oli leida lahendus, mis sobiks kõigile ja lähtuks eelkõige poiste arengust ning soovidest. 12.02.2012 rääkisin telefoni teel pikalt Reinbokiga ja vähemalt minule tundus, et antud olukorras on Tallinna Kalevil neile raske mänguaega leida ning tema probleemi ei näinud ning kahetses vaid, et ei ole poistele suutnud piisavalt mänguaega leida, kuigi sooviks väga seda.  Olemas oli poiste, poiste treenerite ja ka Tallinna Kalevi treeneri nn nõusolek ning pöördusime Tallinna Kalevi manageri poole juba nn ametliku sooviavaldusega. Ja siis see “jama” algas. Ma ei hakka siin laskuma pisiasjadesse, aga siis järsku avastati, et nad on ikka väga vajalikud mängumehed Tallinna Kalevis ja nad ei nõustunud neid meile andma. Siia sobib vist hästi ütlus, et niikaua, kui keegi teine ei taha, ei ole mul ka seda vaja ja nagu keegi hakkab tahtma, on ka mul seda väga vaja. Puht juriidiliselt ei saaks Tallinna Kalev neid poisse kinni hoida, kuna puuduvad lepingud ja kirjalikud kokkulepped. Meie huvi aga ei olnud asju ajada nn juriidilisi kanaleid pidi ja võtta neid nn “jõuga” vaid nn sõlmida kokkulepe, kus kõik osapooled mõistavad üksteist, lähtuvad poiste vajadustest ning kõik on rahul. Pakkusime omalt poolt ka selget kompromissi, aga Tallinna Kalevi treener sellega nõus ei olnud. Mis seis siis täna on? Poisid ise ja poiste treenerid tahavad ning on nõus, et poisid mängivad selle hooaja lõpuni Raplas, Tallinna Kalev ei ole sellega nõus. Asja peab nüüd lahendama Eesti Korvpalliliit, millal ja kuidas nad selle lahendavad, ma ei tea. Igaljuhul on tegemist üheküljepealt väga huvitava ja õpetliku looga, kuid teiseltpoolt on väga kahju, et noormängijad on nn bürokraatia hammasrataste vahele jäänud. Eks siis aeg näitab, kus need poisid oma hooaja lõpetavad. Ükskõik kuidas see asi ka ei lõpeks, peavad eelkõige poisid ikka ise mõistma, et niisama ei saa siin elus midagi. Ka mina ei ole lubanud ega ka luba praegu neile palju mänguaega, ise peavad nad ikka mehed olema, mida ma aga lubada saan on see, et võimaluse ennast tõestada nad saaksid!

Rauno Nurgeri (207 cm) liitumine meiega oleks muidugi ka eluliselt vajalik, sest Raido Ringmets on endiselt vigastatud ja ei oskagi täna öelda täpselt, millal ta naaseb korvpalliväljakule. Loodetavasi kiiresti ning teeme igapäevaselt tööd selle nimel.

Üks fakt ja minu meelest ka oluline fakt veel seoses nende poistega. Kummagi poisi puhul me ei räägi praegu nn üleostmisest, poisid saaksid meil lihtsalt võimaluse ehk me ei räägi mängijate õiguste omastamisest. Rauno Nurger jääks Keila KK nimekirja ja Martin Jurtom T.Soku KK nimekirja.

BSBC 2012 & KK Pärnu

Loodetavasti on kõigile uus aasta hästi alanud, minule igatahes on 🙂 Jaanuari esimesed päevad on mul juba 4.aastat järjest seotud Eesti U18 koondisega ja BSBC (Läänemere mängud) turniiriga. Müts maha Eesti Korvpalliliidu ees, tegemist on siis väga vajaliku rahvusvahelise korvpalli turniiriga, kus saab oma võimeid ja oskusi võrrelda naabritega. Traditsiooniliselt olid kohal Eesti, Läti, Soome ja Rootsi U16 ja U18 koondised ja seda nii poiste, kui ka tüdrukute. U18 poisid, kelle peatreener ma siis olen, said turniiril 2 võitu ja 1 kaotuse ning kokkuvõttes Soome ja Läti järel 3.koha. Läti ja Rootsiga mängud olid ikka tõsised “thrillerid”, kust meil õnnestus napilt võitudega välja tulla, Soome käest saime aga ikka korraliku “kolaka”. Aga nendest tulemustest oluliselt tähtsam oli see, et sain poisse vaadata, proovida ja hinnata erinevate vastaste vastu ning erinevates situatsioonides. Eks ka poistele oli see uus, huvitav ja ka väga raske kogemus, kuna Eesti A-klassi MV-l sellist kaitset ja tempot ei kohta kahjuks. Igaljuhul turniir tasus ennast täiega ära, sai selge pildi ette 16-st poisist, kellega saab tulevikus arvestada ja kellega mitte, sest lõpp eesmärk on ikka augustis toimuvad EM-ed. Turniiri käigus sai siis proovitud erinevaid viisikuid, erinevaid koosseise, kes kellega rohkem sobib ja kes mitte, kes peab pingele vastu ja kes mitte, kes suudab treenerite ülesandeid täita ja kes mitte. Sai mängitud nn pika viiskuga ja lühikese viisikuga, sai karjutud nende peale 🙂 ja sai vaadata kuidas nad hakkama saavad, kui treenerid väga ei sekku mängu. Peamine eesmärk oli saada pilt ette meie rünnaku potensiaalist, poiste võimest mängida kaitses (just 1-1) ning just võimest ja suutlikusest pingutada ning anda endast väljakul kõik. Ütleks siis kokkuvõtteks, et kõik need eesmärgid said täidetud ja pilt sai päris selgeks. Igal juhul ei ole tegemist lihtsa koondise ja vanusekäiguga, nad ei ole pahad poisid, on rohkem võimekaid ja vähem võimekaid, aga kindlasti 5-6 poisil on võimeid jõuda meeste koondise tasemele. Kui eelnevatel aastatel on mul alati olnud koondises mõned poisid, kellel on reaalne kogemus meeste korvpallist ja meestega treenimisest, siis see aasta selliseid poisse praktiliselt ei ole. See ongi vast suurim mure koht. Väga suur vahe on, kas sa treenid ja mängid oma sugustega või saad igapäevast kogemust endast suuremate ja tugevamatega mängides, enamus poisse mängib küll Eesti meeste I liigat, aga just ML-ga tasemel kogemusi napib. Kahjuks on aga ML ja I liiga vahe päris suur ja seda just kiiruste ning agressiivsuse poole pealt. Need mängud siin turniiril ja ka EM-l meenutavad pigem ikkagi ML-ga taset, kui I liiga. Just olukordade hindamise kiirus, otuste vastuvõtmise kiirus, kas sööta, visata, läbimurda, kaitse agressiivsus, meeskondlik kaitsemäng, kuidas selle vastu mängida, vastaste eksimuste ära kasutamine ja just sundimine neid eksima jne jne … need on suurimad kohad, kus me peame tööd tegema ja arenema. Negatiivse poole pealt üllataski mind just eelkõige see, et poisid ei taha palli sööta omavahel. Sööt on ikka see, mis lõhub vastase kaitse, sunnib neid eksima ja hiljaks jääma. Meie rünnak kippus üsna tihti olema ikkagi selline, kus anti vaid 2-3 söötu, 2-3 mängijat ei saanud järjepidevalt rünnakul palli puutuda ja mis nii viga meie vastu mängida. Otsused olid aeglased ja üritati liiga palju nn individuaalselt ära teha. Selle kohapealt oli hea näide just Soome koondis, sööt käis nagu meeste võistkonnal ja meil oli nende vastu ikka väga ja väga raske. Kohati tundus mulle, et poisid ei sööda omavahel selle pärast, et nad juba teavad, et kui palli ära annan, siis seda tagasi enam nii kui nii ei saa. Sellist tunnet ei tohi olla ja tekkida. Teine mure koht oli nn enda tühjaks mängimine ja endast kõige andmine. Ma olin valmis selleks ja see oli ka koht, kus me turniiri käigus kõvasti arenesime. Väga paljud ei oska, ei ole harjunud ja ka ei taha endast väljakul kõike anda, nad on harjunud nn “tiksuma” enamuse ajast. Ei ole häbi asi ära väsida ja vahetust paluda. Pingile puhkama tulemine peaks olema preemia hea töö eest väljakul. Kolmas ja viimane suurem mure koht on treenerite ülesannete täitmine väljakul. Paljud poisid, kas ei pane tähele, mida treenerid räägivad või ei suuda nad ikkagi mõelda selle tempo, agressiivsuse ja väsimuse pealt, aga see on koht, kust tuleb kinni hoida. Vähemalt üritada. Päris tihti oli olukordi, kus tuli mängijale 3 x järjest öelda, et me käime vastasele ülevälja peale … Üks asi veel. Julgust oleks vaja juurde ja seda nii kaitses, kui ka rünnakul. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et igati vajalik turniir, poisid olid tublid ja treeneritele said asjad palju selgemaks. Järgmine koondise kogunemine peaks olema märtsis, kooli vaheajal. Sinna kutsume enamus praegugi kohal olnud poisse ja kindlasti ka uusi nägusi, et siis lõplikult välja selekteerida 15-16 poissi, kellega suvel alustame ettevalmistust EM-ks.

Eile oli siis ka juba esimene ML-ga mäng. Vastane KK Pärnu, kellega olime siis enne eilset see hooaeg juba 2 x mänginud. Kui mõlemad eelnevad mängud olid olnud rasked, siis eile pääsesime kergemalt, võib vist öelda, et isegi kergelt lausa 🙂 Ma ei ütlekski, et Pärnu kehvasti mängis või et nad ei oleks üritanud, aga meil tuli kõik välja. Esimesest minutist olime mängus sees, meil õnnestus pea kõik ja kui me ikka nii mängime, siis siin Raplas on meie vastu kõigil raske. Eks siin vahepeal sai ka korralikult treenitud, sai ka füüsiliselt puhatud ja eelkõige psühholoogiliselt puhatud. Poisid oli väga tublid.

Järgmisel nädalal (reede ja laupäev) ootab meid ees siis raske Leedu reis. Viimased kaks Balti liiga mängu Vilniuses ja Panevezises. Kuigi meil on teoreetiliselt olemas ka võimalus nn edasi pääseda, siis jäädes realistiks saab see olema väga ja väga raske ülesanne. Me peaksime võitma mõlemad mängud 🙂 Igaljuhul me lähme võitma ja eks siis näeb, mis siis saab või ei saa.

Head uut aastat ja U18 koondis

Head uut aastat kõigile keda tunnen ja keda ei tunne! Eelkõige aga tahaks edukat uut aastat soovida kõigile, kes on seotud korvpalliga ja hoiavad korvpallile pöialt! 2012 on tulemas väga huvitav ja mõnes mõttes ka suur tõestamise aasta. Meeste ja naiste koondistel on võimalus mängida absoluutsesse Euroopa tippu kuuluvate võistkondadega ja võrrelda oma võimeid/oskusi nendega ning mida paremat saavad fännid tahta, kui näha oma silmaga Serbia, Montenegro ja Iisraeli koondisi Eestis mängimas. Loodetavasti anname neile väärilise lahingu ja miks mitte ka võita neid! Lisaks muidugi Eesti poiste U20 koondis, kes siis eelmisel suvel tagas omale koha selleks aastaks kõrgemas seltskonnas ehk siis A-divisjonis. Ega neil seal lihtne ei saa olema, alagrupp on tõsine (Venemaa, Kreeka, Ukraina), aga samas ka mitte midagi üleloomuliku. Ülejäänud Eesti noorte koondised mängivad endiselt B-divisjonis ning loodame, et keegi neist üllatab ja tõuseb järgmiseks hooajaks A-divisjoni. Tüdrukute U16 vanusegrupi B-divisjoni EM toimub Tallinnas ning kõigil on suurepärane võimalus oma silmaga näha, mis tasemel selle vanuse tüdrukud mängivad. Ühesõnaga tuleb põnev aasta ja eks me kõik, kes korvpalliga seotud on, peame andma endast parima, et järgmisel aastal oleks uhkusega midagi mäletada ja meenutada.

Mina isiklikult olen siis juba neljandat aastavahetust järjest seotud Eesti poiste U18 koondisega. Aasta viimastel päevadel teeme väikese 3-4 päevase laagri ja uus aasta hakkab kohe rahvusvahelise korvpalli turniiriga BSBC 2012.  Juba traditsiooniliselt osalevad seal nelja riigi – Eesti, Soome, Rootsi ja Läti U16 ja U18 koondised. Mängud toimuvad 3-5.jaanuarini Audentese Spordihoones ja seda nii poistele, kui ka tüdrukutele. Sellel aastal on väikesed muutused ka treenerite pingil, minu uuteks abimeesteks on Rait Käbin ja Olari Narits, mõlemad on hakkajad noored treenerid ning kindlasti ootab neid ees korralik ning edukas karjäär treeneritena. Mina isiklikult olen väga õnnelik ja rahul, et nad nõustusid tulema mulle appi. Nende nelja aasta jooksul pole kunagi olnud minu jaoks eraldi eesmärk see turniir võita, loomulikult me läheme igat mängu võitma ja endast parimat andma, aga peamiseks eesmärgiks on ikka saada nn ülevaade teatud poistest, mis seisus me oleme võrreldes naabritega, mis on meie suurimad puudused ja plussid, kellega saab ja kellega ei saa arvestada suvel toimuval EM-l ning anda kõigile poistele võimalus ennast näidata nn rahvusvahelises korvpallis. Seekord kutsusime laagrisse 17 poissi, kellest kohale jõudis 16, kahjuks KK Hito poiss Georg Tambre ei ole taastunud täielikult kopsupõletikust ning peab seekordsetest mängudest eemale jääma. Tahaksi kohe siin ära öelda, et need 16-17 poissi see ei ole lõplik valik, kindlasti mõned poisid “kukuvad” nn välja ja kindlasti tahan kevadisel koolivaheajal veel väga paljusi poisse nn testida. Ehk siis kõik poisid, kes on sündinud vanuses 1994-95 ja mängivad korvpalli, ärge heitke meelt, tehke trenni ja kõigil on veel võimalus. Mis mulje siis selle aasta U18 koondis jättis mulle esimeste treeningute järgi? Koondisega töötamine on ikka väga erinev sellega, mis me (treenerid) teeme igapäevaselt koduklubides, kus me saame mängijaid aastate jooksul õpetada ja ka harjuda nendega. Koondisesse kogunevad väga erineva tausta, oskuste, võimete, kogemuste ja teoreetilise ettevalmistusega poisid ning mis v-o on just kõige raskem – erinevate nõudmistega harjunud poisid. Seega tuleb suhteliselt lühikese ajaga leida nn ühine keel nii rünnakul, kaitses ja ka treeningutes väga erinevate oskuste ja harjumustega poistega. See ongi kõige raskem 🙂 Osadel poistel on juba meeste korvpalli kogemus, osad poisid ei ole veel 3 aastatki korvpalli mänginud, rääkimata siis mingitest kogemustest ja oskustest. Eks ka neil on raske, uued treenerid, uued nõudmised, pinged ja konkurents ning see kõik kokku teeb olukorra kohati päris närviliseks, aga samas ka väga huvitavaks. Terad eralduvad sõkaldest päris kiiresti. Ega ka selle aasta koondis ei ole oluliselt erinev eelmistest, ka sellel aastal on päris palju huvitavaid poisse ja usun, et päris paljudel on reaalne võimalus ka jõuda meeste korvpalli ning miks ka mitte Eesti meeste rahvuskoondise tasemele. Aga tööd on vaja kõigil endaga teha meeletult. Kui nüüd reaalselt vaadata neid poisse, siis juba traditsiooniliselt on ka selle koondise kõige nõrgemaks kohaks korvialune tsoon. Pikki poisse on vähe ja nn kehasi pole üldse. Kõik pikemad poisid on veel lisaks aasta nooremad ehk siis sündinud 1995 aastal. Tagaliin ja ääremängijad on täiesti arvestataval tasemel ning selle pärast ma ei muretse. Ma olen koguaeg öelnud, et ilma pikkadeta saab mängida korvpalli, aga ilma lühikesteta ei saa! Nii et ega siin midagi viriseda ei ole, Eesti on kahjuks väga väike ja valik ei ole sama suur kui näiteks Leedus või Hispaania ning tuleb lihtsalt mängida nendega, kes on. Kui veel kaks nn suurimat mure kohta välja tuua, siis esiteks individuaalne kaitsemäng, mis ei ole kahjuks väga hea ja nn liidri puudumine. Eelnevates koondistes on mul alati olnud 1-2 poissi, kes on selgelt seda rolli kandnud nii väljakul kui ka väljaspool väljakut, seekord ei ole veel sellist persooni esile tõusnud. Loodetavasti just mängud näitavad ja täidavad selle tühimiku. Vaatamata kõigele on mul poistele jagada vaid häid sõnu, trenni tegid korralikult ning mis kõige tähtsam, silmad säravad ning on nõus vaeva nägema oma eesmärkide saavutamiseks. Homme saame uuesti kokku, teeme kaks trenni ja siis juba turniir.

Veelkord, head uut aastat kõigile ja kohtume 03.-05.01.2012 Audentese Spordihoones.

Tarvas ja kogu detsember …

Eile mängisime siis oma viimase mängu sellel kalendriaastal, vastaseks Rakvere Tarvas. Olime siis Tarvaga enne eilset mängu sellel hooajal 3 x mänginud ja kaotanud kõik napilt. Tunnistan, et läksime eilsele mängule päris suurte lootustega, aga … vastu tuli võtta kaotus ja ikka kohe väga kindel kaotus. Rakvere tegi eile väga hea mängu, “kägistasid” meid kohe esimesel veerandajal ära ja ega mänguks ei läinudki. Terve eilne päev oli natukene imelik, palju asju oli nn rutiinist väljas, mis tipnes sellega, et vahetult enne mängu selgus, et Andre Pärna mänguvorm on kadunud … Eks kohal viibijad nägid ise ja v-o ka tähelepanelikud on-line ülekande jälgijad nägid, et Andre mängis eile numbri all 11 ja seljapeal nimi Põldoja 🙂 Loodetavasti ilmub õige vorm ikka välja. Eks ma võin siin välja mõelda igasugu põhjuseid ja põhjendusi kaotuseks, aga tegelikult me kaotasime ikka väljakul. Sellest sai ka palju enne mängu räägitud, et Tarvase põhiviisik + 2-3 vahetusmängijat on ikka päris kõrgeklassiga mängumehed ja kui me laseme neil nn hoo sisse saada, ega siis neid pidurdada kerge ei ole. Tarva väga suureks plussiks on ka see, et praktiliselt kõik mängijad (va Cipruss) on võimelisd viskama väga kõrge protsendiga 3-punkti viskeid. Võtmeküsimus eilses mängus oligi 1-1 kaitsemäng, me ei saanud sellega hakkama, pidevalt tekkisid ülekaalu olukorrad, pidevalt jäime hiljaks ning nagu ma ütlesin Delfile antud intervjuus – me üritasime kustutada tuld. Me ei oleks tohtinud lasta tulel tekkida. Ideaalis peaks kaitses ikka nii mängima, et meie sunnime neid rünnakul tegema asju, mida nemad teha ei taha, aga eile oli vastupidi – nad said kohe oma mängu käima, tabasid hästi nii lähedalt, kui kaugelt, hoidsid teravust ja olid väga enesekindlad. Ma usun, et enamus treenereid nõuavad nii mängu alguses, kui ka veerandaegade alguses, et tuleb/võib teha 4 viga, aga vastasel ei tohi lasta kergeid korve visata. Kuidas siis eilne mäng algas? Kõik meie esimesed 4 viga olid tehtud viskele minnes ja see oli esimene signaal, et me ei olnud päris 100% selleks mänguks valmis.  Me ei kehtestanud ennast ja vastane kasutas selle ideaalselt ära. Eraldi tahaks välja tuua “vanameister” Valmo Kriisa, tema oli minu arvates Tarva hea mängu alus, ma ei mäletagi millal ma viimati nägin teda nii “näljaselt” mängu alustamas ja eks tema oli ikka põhisüüdlane, kes meie kaitsemängu ikka päris pilbasteks lõhkus. Positiivse küljena tahaks välja tuua seda, et vaatamata sellele, et jäime kohe taha, ei andnud me alla ja üritasime lõpuni. Tarvas oli seekord parem ja sai igati teenitud võidu.

Detsember oli meie jaoks üldse väga raske kuu, 22 päevaga 8 mängu, millest siis võitsime 4 ja kaotasime 4. Oli ilusaid mänge ja oli koledaid mänge. Mis mind murelikuks teeb on see, et nendest 4-st kaotusest 3 kaotasime ikka kindlalt ja ei suutnud “hambaid” näidata. Meelde jäävad võidud Balti liiga raames Valmiera ja Turiba üle ning legendaarne mäng Tartu Ülikooliga. Just ebastabiilsus oleks parim sõna iseloomustamaks meie mängu detsembris. Mis siis võis põhjustada selle kõikumise? Peamiseks põhjuseks pean ma ise just nn rutiini ja stabiilsuse kadumise treening protsessis. Meid segasid erinevad põhjused, oli tõsiseid probleeme/muresi mängijate isiklikus elus, paljudel mängijatel olid pisivigastused, mis ei lasknud 100% treeningutele pühenduda ning ka nn väline “müra”. Eks need kõik asjad olid/on ja jäävad ka tulevikus meid saatma ning me peame just õppima kõik koos nende asjadega elama ja arenema. Kui me hooaega alustasime, siis ei olnud meil mitte mingit survet, kui võidame – on hästi ja kui kaotame  – pole hullu, siis detsembris tekkis juba kohustus võita ja see on ikka väga teistsugune olukord just eelkõige mängijate jaoks. Tekkisid pinged ja kohustused, tundus, et just psühholoogiliselt ei pidanud me vastu. Aga eks need kõik asjad kuuluvad selle protsessi ja tõeliseks mängijaks kasvamise juurde. Me oleme noor meeskond, enamus mängijaid on noored ning eks me kõik peame need head ja halvad asjad oma nahal ära kogema, et areneda ja tõusta uutele kõrgustele.

Kui nüüd vaadata asja sportliku poolt, siis peaks kõigile selge ja arusaadav olema, et mitte ükski võistkond ei suuda kõik 7-8 kuud olla nn tippvormis. Paratamatult tuleb ette kõikumisi ja nn ärakukkumisi. Kui tuua näiteid siit Eestist, siis juba sellel hooajal on olnud selgeid ärakukkumisi nii BC Kalev/Cramol, TÜ-l, kui ka TTÜ-l. Eks siin ole nüüd treeneritel suur roll, et neid ärakukkumisi ei tuleks liiga tihti, ärakukkumised ei oleks liiga sügavad ja et see nn vormilangus ei kujuneks liiga pikaks. Me alustasime hooajaks ettevalmistust augustis, nooremate meestega isegi juba juunis ning kui kogu see protsess said käivitatud oli mulle juba selge, et nn esimene ja loodevasti viimane ärakukkumine tuleb enne aastavahetust ehk see oli mingil määral prognoositav. Täna on nüüd oluline oma energiavarud taastada, säde peab silmisse tagasi tulema ning eelkõige soov ja tahe edasi areneda. Me peame hakkama uuesti nautima nii raskeid treeninguid, kui mänge. Inimene areneb ja teeb ikka häid tulemusi/esitusi, siis kui ta naudib seda mida ta teeb. Asi kippus meil vahepeal liiga tööks minema ja nauding kippus kaduma. Nüüd on aeg, kus tuleb pisivigastused välja ravida, isiklikud elud korda sättida, välistel teguritel ei tohi lasta ennast mõjutada ja treening rutiin taastada ning ma luban, et uuel aastal oleme veel tugevamad ja paremad. Järgmine mäng on meil 07.01.2012 Raplas, kui võõrustame, kell 17.00 KK Pärnut.

Lõpetuseks tahaks soovida häid ja rahulike jõule mängijatele, kogu staffile ning kõigile fannidele, kes on olnud meiega nii headel, kui halbadel päevadel.  Ärge lollusi tehke, mida hiljem kahetsema peaks … 🙂